Vabariigi aastapäeval on kodumaal üheks oodatumaks sündmuseks presidendi vastuvõtu televisiooniülekanne, mida kas pere- või sõprusringis jälgitakse. Ikka selle pilguga, et kuidas keegi sammus, mis kellelgi seljas, kui sobiv see oli ja millised olid maitsevääratused. Eriti neid viimaseid on kaaseestlase terav silm usin märkama.

Kahju, et siitpoolt ookeani seda vastuvõttu pole võimalik jälgida. Vaataks ka, kuidas lood on — kas on siis tõesti mõned Eesti inimesed nii tüsedad ja kohmakad ja ilma enesekriitilise meeleta, nagu järgmisel päeval mitmes ajakirjandusväljaandes internetikommentaaridest lugeda võis. Mõningaid pilte õnnestus siiski interneti vahendusel vaadata — ja peab ütlema, et midagi kohatut ega sobimatut küll ei märganud — vaevalt keegi ilma põhjaliku ettevalmistuseta niisugusele suurüritusele läks.

Küll arutleti kommentaarides, kas daamil ikka sobib sinna ilmuda paljastatud õlgadega või lahtiste kingadega, kui suured või väiksed peavad olema ehted jt. lisandid jne. Mitmetele kutsututele heideti ette maitse puudumist, pehmelt väljendades oma kehakaaluga mitte arvestamist rõivamoe ja suuruse valikul, kõnnaku iseärasusi ja mida kõike veel. Üks kõige enam kritiseerijate teravat keelt tööle panev üritus oli see kindlasti. Paraku unustavad kibedad kritiseerijad sageli ära lihtsa tõsiasja, et inimeste võimalused on erinevad, kaasa arvatud stiil ja maitse ning vaevalt leidubki sellist asja, mis absoluutselt iga inimese maitsemeelt rahuldaks ega kutsuks esile kõige väiksematki soovi arvustada.

Hea, kui inimesed, kes kritiseerijate poolt n-ö põrmuks tehti, suudavad sellest üle olla ja oma isikupära säilitada — kui igav oleks vaatepilt, kus kõik inimesed vaid ühetaolised.

Märkmed: