Ajalehe endise peatoimetajana lugesin kahetiste tunnetega uudiseid tänaseks juba paljuräägitud Postimehe peatoimetaja Peeter Helme ametist lahkumisest.
Ühelt poolt paistis muidugi silma konkureeriva meediamaja Ekspress Grupi parastav ja käsihõõruv hoiak rivaali ebaedu üle sel ebakindlal meediamaastikul.
Kellelgi pole sel turul kerge, kui nimetada majandustulemuste kahjumeid, tellimuste rohket vähenemist ja probleemide kuhjumisi ajalehtede kojukandes, mis kõik johtub meedia üldises kvaliteedi ja eeskätt usaldusvääruse langusest ning ajakirjanike maailmavaadete kokkupõrkest. Tuleb selgeks teha, et siin hääletavadki lugejad jalgadega.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Teisest küljest on kahju endise Postimees Grupi keskastme juhina sellisest asjade (alla)käigust.
Ma töötasin ligi 25 aastat maakonnalehes Virumaa Teataja, sellest viimase poole peatoimetajana ja olen selle aja jooksul näinud igasuguseid aegu, kuid enamasti ikka muret.
Pidevalt saatis ajalehejuhte stress selle pärast, et paberlehed on teel väljasuremisele, sest paberi hind tõuseb, kojukande hind tõuseb ja tõuseb ka sotsiaalmeedia ning alternatiivsete kanalite roll. Ja sellest on räägitud peaaegu kõik need 25 aastat.
Näiteks Virumaa Teataja tiraaž on selle aja jooksul langenud 15 000-lt viiele ja poolele tuhandele. Samal ajal on häid, haritud, kirglikke ja pühendunud ning eeskätt sõltumatuid ajakirjanikke raske leida, sest antud palgaga seda kõike niikuinii mõõta ei saa. Vanu tegijaid aga pole suudetud hoida.
Kolmandaks, kuigi täpseid asjaolusid ei tea, on eemalt vaadates selline Postimehes aset leidnud sisemine mäss pehmelt väljendades ebanormaalne, sest põhjused ei saa kuidagi olla tsensuuris, vaid näib hoopis, et sisemises töökorralduses ja ideoloogilises võitluses.
Eesti ühe väärikama väljaande Postimehe tipus on viimastel aastatel palju sellist, mis paneb õlgu kehitama. Pärast omanike vahetust on tehtud personalipoliitikas huupi kummastavaid käike. Peatoimetajad on seal vahetunud ebaloomulikult sagedasti, üks neist ai tööl olla vaid ühe päeva…
Postimehes on häda selles, et suures lahtilaskmise tuhinas on koos umbrohuga niidetud ka roosinuppe. Vahepealne traditsioon, kus igal reedel mõni tubli ajakirjanik pidas lahkumispidu, on millegi sügavama põhus. Ja see põhjus peitud lihtsalt tõsiasjas, et Postimehe juhtimisstruktuur on seatud valedele alustele. Juba aastaid on olnud probleemiks mitmepealine juhtimine – keegi ei tea, kes täpselt on tema ülemus ja kelle korraldusi peab ta täitma. Sest neid käsuandjaid on mitu.
Mis puutub ajalehe peatoimetaja rolli, siis kuidas te kujutate ette peatoimetajat, kes ei ütle sõna kaasa lehe juhtkirja tonaalsuses? Või peatoimetajat, kes ei analüüsi ühe või teise autori lugu? See ei ole mingi tsensuur, millele nüüd rõhutakse, vaid tavaline tööprotsess.
Aga ikka tuleb põõsast mõni siil välja, kes õpetab, kuidas serviti lüüa. Loomulikult on igas toimetuses erineva maailmavaatega inimesi, kuid ajalehe peatoimetaja roll ongi see asi koos hoida ja kes ansamblis valet nooti mängib, peab leidma teise bändi. Mitte vastupidi.
Aarne Mäe
