Aeg-ajalt lendab toimetusetuppa kriitikanooli, nagu me ei kirjutaks piisavalt väliseestluse-teemalisi juhtkirju ja kommentaare. Aga neid teravaid nooli lennutatakse ka otse toimetajate pihta, kes ei viibivat eesti üritustel ja poleks justkui kõigega kursis, mis siin toimub. On jälle neid, kes leiavad, et Eesti Elu on pigem muutumas meie ühiskondliku tegevuse kroonikaks ega annagi enam õiget ajalehe mõõtu välja. Paar mõtet nende vastakate arvamuste kohta.
Esmalt ei taha omaks võtta süüdistusi, nagu oleks väliseestluse teemalisi kirjutisi meie lehes liiga vähe. Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et isegi siis, kui toimetajate lood pole otseselt ja ainuüksi sellele teemale pühendatud, on nendesse sageli põimitud siinse ühiskonna probleemidega haakuvaid mõtteid.
Teisalt on meie leht lausa pungil täis kõikvõimalikke ülevaateid siinse eesti ühiskonna elust. Igaüks teab aga, et teod räägivad ise enda eest; kõigi lehes kajastatud sündmuste taga on alati olnud kellegi töö, vaev, ohverdatud aeg ja kulutused. Või võtame näiteks kõned, mida meil on kombeks pikemalt või lühemalt ära tuua. Tänases lehes on EKNi esimehe Avo Kittaski Suviharjal peetud põhjapanev ettekanne, milles vaadeldakse paljusid väliseestluse tahkusid. Seda tasub tõesti hoolega lugeda. Mida tarka võiksime omalt poolt sellele veel lisada? Kahjuks sundis leheruum kõnet lühendama ja kokku võtma.
Ei arva ka, et oleme nagu põlvpükstes klanitud poisikesed või suhkurmagusad patsikestega pisikesed tüdrukud, kes ühtelugu vajavad kiitmist, paitamist ja imetlemist; või vastupidi — näpuganäitamist ja korralekutsumist. Tegemist on ju ikkagi väljakujunenud ja -arenenud, täiskasvanud eestlaste kogukonnaga, kes aastate jooksul on õppinud oma probleeme targalt lahendama, ilma et ajaleht peaks neile juhtnööre jagama. Samas oleme püüdnud vältida juba väljaöeldud mõtete kordamist — keda need huvitaksidki?
Tänase toimetaja töö erineb omaaegsest nagu öö päevast. Ümbrikutes kirju jõuab tema lauale kõigest üks või kaks päevas. Põhiline suhtlemine kaastöölistega ja käib e-posti teel. Vanamoodsat redigeerimist ja korrektuurilugemist enam pole. Kõik see toimub ühe protsessina arvutiekraanil ja nõuab palju tööd ja aega. Enda kursishoidmine Eestis ja maailmas toimuvaga on teine töömahukas osa, rääkimata kaastööliste ja lugejatega suhtlemisest. Toimetajate tööpäevad on pikad ja väsitavad, aga sellest hoolimata on nad võimaluste piires viibinud ka eesti üritustel.
Ja nüüd mõni sõna teisele rahulolematule leerile. Vahel näib tõesti, et organisatsioonid ja kogudused püüavad üksteise võidu ja ülimalt detailselt oma tegemistest üldsusele aru anda just ajalehe kaudu. Iseasi muidugi, kui paljusid see informatsioon huvitab. Oleme seisukohal, et kõik tähtsamad ja kesksemad sündmused, samuti juubeliüritused jms. peaksid olema meie lehes peegeldatud, aga kas ikka tasub kõiki organisatsiooni-siseseid regulaarseid kokkusaamisi või koosolekuid kajastada? Sellele tasuks mõelda.
Olgu siinkohal veel öeldud tänu nendele kaastöölistele, kes on mõistvalt reageerinud meie üleskutsetele ja on nüüd lühemaid ülevaateid kirjutanud. Küllap on nad ka ise märganud, et sellised kirjutised jõuavad kiiremini lehte.
Tahaks veel rõhutada, et ülimalt oodatud on kõik noorteteemalised ja isikulood. Meie hulgas on ju nii palju andekaid eestlasi, andke nende saavutustest teada!
Kõik arvamusartiklid käesoleval teemal on väga teretulnud.
Repliik: Liiga vähe või liiga palju?
Arvamus
TRENDING
