Ta lubas kindla sõnaga, et kui tema juhitav Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei peaks detsembris toimuvatel valimistel Venemaal võimule tulema, siis määratletakse Eesti ja Venemaa territoorium piirilepingus teistmoodi kui praegu. Ta lisas ka suuremeelselt, et Pärnust ja Tallinnast peaks Eestile küllalt olema. Muidugi, sellega tema ambitsioonid ei piirdu, sest ta on lubanud alustada sõda ka USAga Alaska pärast ja tshetsheenid alistada ühe nupuvajutusega tuumakohvris. Eriti vihane on ta lätlaste peale, väites, et need on valdavalt „harimatud talupojad“ ja kõik nende saavutused tuleb kirjutada seal elavate venelaste arvele.
Me võiksime ju sellesse suhtuda irooniliselt, humoorikalt või koguni ignoreerivalt. Seda siis, kui ka venelased ise samamoodi kuuldusse oleksid suhtunud. Aga nemad väljendasid Zhirinovski ideedele poolehoidu vilistades, jalgu trampides ja aplodeerides. Turjakale rahvusäärmuslasele patsutati heakskiitvalt õlale. Pole ka ime, sest Zhirinovski lubas omalt poolt kuulajatele rohkem raha, tööd, jalgpallivõistlusi ja kellelegi isegi Venemaa pensioni Eesti tööstaazhi eest.
Kogu Zhirinovski poliitilist „teatrit“ on aastaid saatnud skandaalid ja piinlikud intsidendid riigiduumas, välisreisidel ja mujal. Ta kasutab häbenemata rassistlikku ja suurvenelikku kõnepruuki. Oleme näinud teleuudistes tema seletamatuid vihapurskeid, kähmlusi kolleegidega ja muid „plahvatusi“. Igal tema mõtteavaldusel on kõlapinda, uudisteagentuurid tsiteerivad tema seisukohti üksteisevõidu.
Aga lihtrahvale ta meeldib. Imetletakse Zhirinovski julgust rusikaga lauale põrutada, hommikusöögi kõrvale pudel viina kulistada ning rikkaid ja intelligente kimbutada. Suurem osa vene valijatest kuulub just sellise lihtrahva hulka. Nemad otsustavad aga eelolevate valimiste tulemuse. Ja see paneb mõtlema.