Ühel pühapäeva hommikul ärkasin oma naise vanematetalus ja jäin mõnusalt voodisse lebama. Minu naine tuli aurava kohvitassiga magamistuppa, käes ka ilus laudlina. Ta küsis, kas ma tean, kust võiks see pitsiga ääristatud valge lina pärit olla. Muidugi ei osanud ma talle midagi vastata.

Sõja ajal, kui sakslased okupeerisid Eesti, olid saksa ohvitserid vahetanud taluvõi ja munade vastu oma voodilinu. Minu ämmal oli selliseid mitu ja ta tegi neist kauneid laudlinu, mille äärtesse oli ta ise heegeldanud pitsi. Siis ma mõtlesin erinevusele saksa ja vene okupantide vahel.

Ühed vahetasid oma voodilinu toiduainete vastu, teised võtsid kõike väevõimuga, polnud juttugi sellest, et nad oleksid midagi vastu andnud. Need, kes elasid üle mõlemad okupatsioonid, on rääkinud, et venelased ei osanud isegi tualetti kasutada, vaid ronisid jalgupidi poti äärele. Tõsi on ka see, et venelased ei saanudki vahetuskaupa teha, sest neil polnud midagi, mis kaubaks läheks.

Ainuüksi niisugune väike detail kahest Eesti okupandist on pannud mind mõistma, kumba mina oleksin eelistanud, kui ma oleksin sel ajal elanud ning oleksin pidanud valima kahe kurja vahel.

Märkmed: