Ja nii istuvad torontolased tundide viisi prügimägede läheduses oma autodes, sest täpselt iga 15 minuti järel võetakse järgmine auto armulikult ette. Kui keegi julgeb mõne kõvema sõna öelda streikijatele, läheneb talle politseinik. Nii on targem olla vait ja kuulata ära tööliste seletusi. Aga miks? Kas mitte meie ei maksa neile palka?
Miks tõusevad igal aastal kinnisvaramaksud? Miks puudub lapsevanematel võimalus oma võsukesi suvelaagritesse ja basseinidesse saata; miks on suletud golfiväljakud ja muud vaba aja veetmise kohad? Miks jäävad ära või toimuvad kahandatud mastaapides ammuplaneeritud üritused ajal, mil Toronto tähistab oma 175. juubelit? Mida arvavad sellest sõgedusest siia saabuvad turistid? Kas pole absurdne, et ajal, mil paljudes ettevõtetes toimuvad koondamised ja palkade kärpimised, nõuavad niigi hästi tasustatud linnatöölised endale täiendavaid eeliseid ja raha?
Kõigile nendele küsimustele peaks ju vastama Toronto linnapea David Miller. Tema näib aga praegu olevat suures segaduses, pakkudes värvi vahetava kameeleoni kombel kord üht, siis jälle teist nii elanikele kui streikijatele. Provintsi peaminister Dalton McGuinty ei saa aga ilma linnapea esildiseta streikijaid legaalselt tööle tagasi saata.
Jääb mulje, et Torontos on praegu võim streikijate käes. Kui kaua veel? Võib-olla peaksid kõik nördinud torontolased tulema samuti tänavatele meelt avaldama? (EP)