Eesti Vabariik on lähenemas juba 20. taasiseseisvumise aastapäevale. Seepärast on loomulik arutada kas ja kuidas tuua tagasi Eestisse II maailmasõja keerises välismaadele paisatud eestlasi. Nii ilmus 26. oktoobril internetis kodulehekülje „ERR News“ all artikkel „Older Estonian Expats Urged to Consider Returning“. Selles kirjeldati EV sotsiaalministri Hanno Pevkuri hiljutist külaskäiku Torontosse, kus ta kohtus sealse väliseestlaste kogukonnaga. Sotsiaalminister kinnitas, et EV on valmis tagasipöördujaid igati aitama ja toetama. Uuritakse näiteks võimalusi, kuidas välismaade abiga veelgi tõsta arstiabi tõhusust - vanematele inimestele erilise tähtsusega. Minister rõhutas ka, et Eesti vanade- ja puhkekodude tase tõuseb iga aastaga. Pealegi on Eesti puhkekodud USA hindadega harjunud isikule kättesaadavamad kui paigad Ameerikas.
Eestisse tagasipöördumine on lai teema, millest on varemgi kirjutatud. Üldistada siin ei saa, sest kõik oleneb vanusest, olukordadest jne. Mu alljärgnevad kommentaarid piirduvad seepärast pensionieas vanuritega nagu ma ise.
Esiteks tuleb tunnustada EV huvi võõrsil elavate eesti vanurite vastu ja riigi abivalmidust neid Eestisse tagasi aidata. Juba aastaid tagasi on rida vanemaid väliseestlasi Eestisse siirdunud vanaduspäevi veetma, kuigi vahelduva eduga. Mis on siis asjaolud, mida peab sellise otsuse tegemisel arvesse võtma?
Ilmne on muidugi probleem perekonna ja sõpradega. Need jäävad paratamatult maha. Seda teab igaüks. Aga on veel kaks faktorit, mida harva mainitakse.
Esimene on kliima. Eesti laiuskraad tähendab, et talv on mitte ainult pikem ja külmem, vaid ka tunduvalt pimedam. Talvisel pööripäeval tõuseb päike Tallinnas kell 9:19 ja loojub 15:21. Kui siis juhtub olema pilves ilm, näeb päevavalgust vaevu viis tundi, ülejäänud 19 tundi valitseb pimedus. See võib mõjuda üsna depressiivselt inimesele, kes on pool sajandit elanud 40-ndal laiuskraadil (nagu enamik eestlasi USA-s), kus kõige lühem päev on ikkagi üheksa tundi pikk.
Teine oluline tegur on erinevused mõttemaailmas. Inimene on paratamatult oma aja, asukoha ning mineviku produkt. Kodu- ja väliseestlased elasid pool sajandit eraldi, äärmiselt erinevates tingimustes. Et nende tõttu on meie ühiskondlikes tõekspidamistes ja elufilosoofias vahed, on selge. Vanusega jäigastuvad erinevused veelgi. Olgu kohe rõhutatud, et ma ei mõtle sellega kvalitatiivset võrdlust, et kumb meist on parem või halvem. Ei, see on vaid elu ühe tõsiolu tunnustamine. Eestisse tagasipöörduja peab seepärast otsustama, kuivõrd suudab ta eeltoodud teguriga toime tulla, eriti kuna vanemana on inimese kohanemisvõime nõrgem.
Nii seisame paratamatult tõsiasja ees: jah, oleme kõik eestlased, aga… Kui soovitakse sarnast suurt elumuutust ette võtta, on tingimata vaja otsekohest ja kõiki tegureid arvesse võtvat kaalutlust. Isamaalike lööklausete peale loota ei saa, sest inimene on ikkagi indiviid.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Risto Tanner06 Nov 2010 11:40
Mina olen lapsepõlvest peale okupeeritud Eestis kasvanud ja elanud, murelikult siinse ühiskondliku elu, käitumiskultuuri jms. allakäiku jälginud ja pean tunnistama, et mõistan täielikult hr. Raul Pettai hoiatust. Taasiseseisvumise järel elus esmakordselt Lääne-Berliini sattununa oli mul seal palju mõtisklemisainet. Kui ma metroos oma juhuslikult pinginaabrilt peatuste kohta nõu küsisin, vastati mulle vene keeles, Tänavapildis võis kohata rohkesti väga erinevat mittesaksapärast rahvast ja ma pidin kurvalt enesele tunnistama: Berliin ei saa ilmselt enam kunagi päriselt Saksa linnaks. Samasugune mulje jääb tõenäoliselt üle pika aja Tallinnasse saabuval välis-eestlasel, kes näeb siin igal sammul vene keelt ja meelt laiutamas. Muidugi oleks meil okupatsiooniaja põlvkonnal hea meel, kui siit kunagi lahkuma sunnitud rahvuskaaslased ja nende lapsed siinset võõrvõimu poolt sihikindlalt murendatud eestlust oma vahetu osalusega turgutada aitaksid, aga me anname endale aru, et see on üsna egoistlik soov. Päris lootusetu asi siiski ei ole. Eestis on õnneks veel ka eestipärasemaid kohti kui Tallinn ja näiteks Soome pensionärid tunnevad ennast siin paljudes pansionaatides ja puhkekodudes hästi (kui nad just liigse alkojolipruukimisega ise ennast petma ja röövima ei ahvatle). Mina soovitaksin naasmisplaane alustada Eesti sagedasemast külastamisest, siin ringi sõitmisest, tutvuste sobitamisest, väiksemate maakohtade puhkekodude ja sanatooriumide külastamisest. Tere tulemast!
Loe kõiki kommentaare (1)