Rein Sikk, Virumaa Teataja peatoimetaja
Mansi šamaani poeg surub oma lauba vastu ajakirjaniku oma, et päästa ta hukatusest. Ümberringi kõlavad mari trummide rütm ja komide-udmurtide lauluhääled. On neljas soome-ugri kongress Tallinnas, sündmus, mis püüab mõjutada 23 miljoni üle Euraasia laialipillutatud hõimlase saatust.
Estonia kontserdisaal. Maja karniisidel seisavad Greenpeace`i aktivistid. Kokku kaksteist noort üheksast riigist, kes tõusnud soomeugrilaste maade puhtuse kaitseks. Komimaal rajatakse UNESCO pärandi nimekirja kantud rahvusparki kullakaevandust.
Ungari professor peab kõnet. Kõigepealt kaovad handid ja mansid, on tema sõnum Venemaa rahvaloenduste andmete analüüsi põhjal. Kui 1989. a oli Venes 3,1 miljonit soomeugrilast, siis 2002. aastaks oli see kahanenud enam kui 400 000 võrra ning väheneb 2093. aastaks 1,6 miljonini.
Venemaa suursaadik on selle peale pehmelt öeldes raevus, peab statistikat sekkumiseks emamaa siseasjadesse.
Tähtis suhtlus
Estonia kontserdisaalist ja Viru hotellist - kuuesaja delegaadiga kongressi toimumiskohtadest vuravad mööda autod, kütuseks teadagi bensiin. Osa sellest on tehtud hantide maal puuritud naftast. Nii on meie autode liikumise hinnaks ka hävitatud porokarjamaad, hõimlaste tühjaksjäävad külad, hävinev kultuur.
Aga nendesamade hantide unelind on kongressi embleemil. Ta valvab väikeste ugrilaste und, kaitseb halbade nägemuste eest. Toob vaid kauneid unesid.
Kõned, arutelud, kohtumised. Vaidlused resolutsiooni ümber. Kuidas kirjutada dokument nii, et selles kajastuks vajadus teha otsustavaid samme kultuuri päästmiseks. Kuidas aga öelda seda nii, et Moskva ei pahandaks.
Siiski pole ütlemine peamine. Pigem kontaktid. Märkmikud täituvad aadressidest, kotid hõimlaste kingitustest. Küllakutseid koguneb kümneid. Keegi kongressi juhtidest rõhutab: soomeugri liikumises pole oluline mitte eesmärk, vaid protsess. Ja protsess käib, protsess toimib. Väikese maakera sees asub suurem ning väikene Eesti on paarikümnemiljonilise soomeugri maailma keskpunkt. Ligi nädalaks.
Meediasektsiooni saal. Eesti arvutispetsid arutavad, kuidas aina enam internetilehekülgi võiks sündida soomeugrilaste keeltes. Nurgas vangutavad Venemaa hõimlased pead - kui mitmesaja kilomeetri peale tuleb kokku üksainus arvuti, siis mis kasu sellest on? Peaasi, et ainus, kord kuus ilmuv ja väikese trükiarvuga emakeelne leht memme postkasti jõuaks.
Pealinna paleus
Särasilme marilanna peab kõnet. Ta on veendunud - Moskvast saab soomeugri maailma keskus. Kõik ju lähevad Moskvasse, teed viivad Moskvasse. Moskvas on raha ja Moskvas on ajusid. Moskvas peab ilmuma üleilmne venekeelne soomeugri ajaleht ja Moskvas peab kõlama üleilmne soomeugri raadio. Loomulikult vene keeles. Marilanna jutus on kirge. Kas sedasama, mis teeb mari meestest hinnatud sõdurid?
Saal vakatab. Karjalanna Petroskoist ja karjalanna Tverist vahetavad pilke. Eestlased nohisevad niisama. Handid mõtlevad pigem oma omakeelse lehe saatusele kui Moskva asjale. Soomlasele ja ungarlasele teeb marilanna suurushullustus pigem nalja. Ja võib kindel olla, et nii Rumeenias oma kultuuri hoidva ungarlase kui ka Norras porosid kasvatava saami jätab see Moskva mõte täiesti külmaks.
Kusagilt saabub teade, et komid on valmis juba ehitama Moskvasse oma maja. Teine küsib - kas see on Putini kaval poliitika? Ühelt poolt siis vähemuste elu kitsakstegemine, näiteks ladina tähestiku keelamine ja vähemusrahvaste ministeeriumi likvideerimine, rahvuskeelsete telesaadete mahu kokkutõmbamine. Aga teiselt poolt ehitatakse Moskvas keskset potjomkini küla soomeugrilastele.
Soomeugri paradiis
Vastukõne, eestlaste poolelt. Me oleme püsinud tuhandeid aastaid tänu sellele, et oleme hajutatud. Me elame Põhjala tundratest kuni Ungari tasandikeni, Läänemerest Uuraliteni ja kaugemalgi. Me oleme väikesed ja oleme laiali üle ilma. Just see teeb meid tugevaks.
Meil pole üht riiki - järelikult ei saa seda hävitada. Meil pole üht kuningat, järelikult ei saa teda tappa. Meil pole ka ainult üht keelt, järelikult ei saa seda maha suruda. Me tekime uuesti ja igalt poolt kui lohe maharaiutud pead. Me ei usu ka vaid ühte jumalasse, pigem usume oma metsa ja maad, merd ja tundrat.
Meil on erinevad keeled, kuid samad geenid. Oleme oma eraldatuses ja hajutatuses näinud kümnete ühe keskuse ja ühe keisriga impeeriumide algust ja lõppu. Ise teisenedes ja püsima jäädes. See on meie tugevus - soomeugri ürgjõud. Vaikus saalis.
Arvuti toob teate soomeugri saadikugrupi loomisest Euroopa parlamendis.
Mansi shamaani poeg Jovan Shestalov surub oma lauba vastu ajakirjaniku oma. Surub kõvasti. Temas on väge. Ja nii nad seal Viru hotelli ees seisvad kui pusklevad porod või tarvad.
Jolan ütleb, et just laupade kohtumine olla ürgjõudu täis hüvastijäturituaal omade vahel.
Nii väitvat vanad käsikirjad ja kaljujoonised. Nii talitajad pääsevad tema sõnul kaosest.
Laupadest jõudu ammutavate meeste ümber tiirleb trummide rütmis maride tantsuring, kostavad komi- ja udmurdikeelsed laulud. Mööda tõttab handi riides neiu. Kellegi kaelas ripub karjala amulett. Kusagilt kostab soome- ja ungarikeelset juttu. Ja selle kõige üle on kõrgumas Eestimaa taevas.
Kas see ongi soomeugri paradiis?
Reportaaž: Šamaani poeg päästab hukatusest Virumaa Teataja
Arvamus
TRENDING
