Teisipäeval teatati teleuudistes, et peaminister Juhan Parts ei oskavat rahvaga suhelda. Valitsuskoalitsiooni siseses suhtlemises saavutas peaminister aga võidu.
Kavalus või juhus
Reformierakonna esimees Andrus Ansip seisis algul kindlalt eksvälisminister Kristiina Ojulandi eest. Ta lubas Ojulandi uuesti esitada välisministri kandidaadiks. Peaministri käitumise Ojulandi ametist vabastamisel mõistis Ansip teravalt hukka.
Tundub, et Reformierakond hindas võitlusse asudes oma jõudu üle. Erakonna juhtide hoog rauges ruttu. Andrus Ansipi sõnul on põhjuseks tutvumine kaitsepolitsei aruandega välisministeeriumi kohta. Teiseks põhjuseks võis olla märkamine, et Reformierakond on oma võitluses üsna üksi jäänud.
Tüli lõpetamisel esitas Reformierakond nõudmise, et peaminister peab tulevikus ministreid vahetades konsulteerima koalitsioonikaaslastega. See on loomulik soov. Aga just selle põhimõtte eiramine ja Reformierakonna jätmine infota pani Andrus Ansipi ütlema sõnu, mis tal pärast tuli tagasi võtta. Nii õnnestus Juhan Partsil Reformierakonna mainet tugevasti kahjustada.
Lühike pink
Välisministri koht kuulub koalitsioonilepingu järgi Reformierakonnale. Algul räägiti, et koht läheb mõnele erakondadesse mittekuuluvale karjääridiplomaadile. Kolmapäeval sai kindlaks kandidaadiks Riigikogu aseesimees Rein Lang, kes varem ministrikohale asumist eitas.
Mitmel korral on vaatlejad nimetanud juhtimisvõimeliste inimeste nappust Reformierakonnas. Siim Kallas läks Euroopa Komisjoni ja Toomas Savi europarlamenti. Riigikogusse on pidanud tagasi minema kolm endist Reformierakonna ministrit Meelis Atonen, Margus Hanson ja Kristiina Ojuland. Need kolm selles koalitsioonis ilmselt enam ministrikandidaatidena kõne alla ei tule. Erakonnasiseselt käivat võitlus Andrus Ansipi ja Meelis Atoneni vahel, mis ka olukorda ei kergenda.
Tuld Reformierakonna pihta
Reformierakond on end valimistel ikka näidanud populaarsena. Erakonna valitsustes osalemise kogemus on suur. Kuna tulemas on uued valimised, ei ole Reformierakonna populaarsus ühelegi teisele erakonnale meeltmööda.
Teisipäeval avaldati viie erakonna avalik kiri Postimehe Norra omanik-kontserni Schibsted Grupi juhatusele, kus seostati Reformierakonda ja ajalehte Postimees. Haruldane on üksmeel, kus ühele dokumendile kirjutasid alla Keskerakonna, Rahvaliidu, Isamaaliidu, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Res Publica peasekretärid.
Seadmata kahtluse alla vajadust hoida Eesti suured päevalehed poliitiliselt sõltumatutena, äratab siiski tähelepanu avaliku kirja ajastamine. Vastukajades väidetakse, et omanikud ei tegele üldse lehe sisuga. Ilmselt ei oleks Reformierakonda ja Postimeest rünnates pidanud tüli Eesti piiridest välja viima.
Küsimused jäävad
Kuigi sündmused on edasi läinud, ei tohiks jätta tähelepanuta praegust poliitilist võitlust käivitanud välisministeeriumi saladokumentide kadumise lugu.
Võib-olla on teistes riigiasutustes salapaberite hoidmisega kõik korras. Siiski on küsimusi, mis on meedias korduvalt kõlanud ja millele vastust ei ole ning mis ilmselt puudutavad ka teisi ametkondi peale välisministeeriumi – miks neid saladusi nii palju on ja miks aegunud saladused ikka saladusteks jäävad? Muidugi, kui tegemist on paberitega, mis on salajasteks kuulutatud, tuleb neid hoida. Ka „paberihunti“ ei tohi neid panna, kuhu väidetavalt osa dokumente kadunud on.
Saladokumentide probleem tuleks võimalikult kiiresti lahendada, et riigi autoriteet rohkem ei kannataks. Järgmistele sisepoliitilistele võitlustele peaks paremaid põhjusi otsima.