Calgary Sun'i ajakirjanik Roy Clancy kirjutab, et kui ta 3. jaanuari hommikul astus üle võimlemissaali läve, ei suutnud ta uskuda oma silmi: tavapäraselt vaikne võimla meenutas pigem linna peatänavat tipptunnil, kõik olid otsustanud jõuludega kogunenud liigsest kehakaalust ühekorraga lahti saada.

Uus aasta motiveerib meid parandama oma elukvaliteeti, sh. ka vabanema ülearustest kilodest. Clancy nendib aga kurvalt, et hoolimata aastavahetuse otsusekindlusest, ei tähenda individuaalsed resolutsioonid rahvuslikus plaanis mitte eriti palju, sest, nagu näitavad mitmed erinevad uurimused, on rasvumise epideemia kogu Põhja Ameerika elanikkonna probleem.

Ajal, mil sajad tuhanded tsunamikatastroofi ohvrid ning miljonid arengumaade elanikud vajavad puhast joogivett ja lihtsat, kõige hädapärasemat toitu, iseloomustab läänemaailma pillav eluviis ja egoism. Aga kummalise paradoksina teisalt ka hoolimatus oma tervise suhtes, millest ju ülekaal räägibki.

Ligi pooled täiskasvanud kanadalased kannavad endaga pidevalt kaasas ülearuseid kilosid, koormates sel viisil oma organismi talitlust ja riskides mitmete eluohtlike tõbede „hankimisega“. Aastatel 1985 1998 tõusis nende arv 5,6%-lt 14,8-le kogu elanikkonnast. Viimasel ajal on ehmatavalt ja hüppeliselt suurenenud ülekaaluliste laste arv.

Teadlikumad ühiskonnaliikmed püüavad muidugi piirata toidukoguseid, süüa tervislikumalt, sõtkuda jalgrattapedaale või anda oma organismile muud kasulikku füüsilist koormust, aga seda ei tee kaugeltki kõik. Küsitluste põhjal on kehakaalu kaotamise nimel midagi ette võtma vaid üks ülekaaluline neljast.

Kaalu vähendamine pole teadagi ainus võimalik uue aasta resolutsioon. Kes meist ei sooviks olla paremini organiseeritud, vabaneda halbadest harjumustest, täiendada end mõnes valdkonnas, pühendada enam aega perekonnale jne.? Sobivaim (kui mitte ainuvõimalik) hetk positiivseteks elumuudatusteks näib enamusele olevat just aastavahetus. Ja nii me teemegi igasuguseid otsuseid küll suuliselt, kirjalikult või lihtsalt mõttes neid kellelegi avaldamata.

Nagu elu näitab, võib aga juhtuda, et peatselt lööme oma parimatele püüdlustele ja ponnistustele käega. Kiiskavad reklaamid ja veenvalt mõjunud dramaatilised tunnistused ühe või teise dieedi tulemuslikkusest meile ei mõjunud; kaal näitab endiselt tõusutendentsi. Perekonnaliikmed, kellega tahtsime enam suhelda, ei leia selleks aega. Üksinda külmas ja sajus väljas kõndida on tüütu ja isegi ohtlik. Organismi hapnikuvarud täienesid küll, aga tuju langes samavõrra. Tunnike põleva kamina ees hea raamatu seltsis näib märksa meelitavamana. Huvitavatel kursustel osalemiseks pole aega jne.

Suutmatus saavutada seatud eesmärke mõjub omakorda rusuvalt. Kuid enesesüüdistamine ei aita ju ka.

Positiivse meelelaadiga inimesed otsustavad ebaõnnestumistest mitte end murda lasta, peidavad need unustusehõlma ja seavad silmad juba järgmise aastalõpu suunas, et siis jälle uusi resolutsioone teha.

BBC internetikommentaatoril Simon McConnonil oli välja pakkuda järgmine elutark soovitus: „Ärge üritagegi võitlusväljal vastu pidada üksinda, siis jääte kaotajaks varem või hiljem nagunii. Otsige endale hea sõber, kellega koos iseendaga võitlust pidada; kelle õlale võite toetuda, ja vajaduse korral seal ka nutta.“ Tõesti, kuigi ka üks on rahvatarkust mööda võitlusväljal sõdur, on kahe- või mitmekesi suuremaid väljavaateid võidu saavutamiseks.

Märkmed: