Meie ees on palju valikuid: millisel alal karjääri teha; missugusesse kooli oma lapsed saata; kas panna nad muusikat õppima, suunata spordiga tegelema; milliseid eetilisi väärtusi neile sisendada ja millises meelsuses neid kasvatada.

Elame ju vabal maal, kus saame otsustada oma elukoha üle; aga ka seda, millise hobiga tegelda; kui palju ja millele oma raha kulutada või seda hoopis mustadeks päevadeks säästa. On meie teha, kui tervislikku või ebatervislikku elustiili harrastame ja millega oma päevi sisustame. Demokraatliku riigi kodanikena saame valimistel hääletamise läbi sekkuda poliitikasse. Jah, ka Eesti poliitikasse.
Meie ees on lugematul arvul veel muidki valikuid, mida siinkohal on võimatu loetleda.

Kuid — me ei saa valida oma vanemaid ja rahvust. Isegi välisriikides elades jääme me eestlasteks. Ja mõnikord märkame oma lastes, kes siinse mandri kombed on üpris loomulikult omaks võtnud, tüüpilise eestlase iseloomujooni — mõned neist rõõmustavad või üllatavad meid, teisi häbeneme. Hoolimata sellest, kui raske või kerge on neil emakeeles kõnelda, on meie lapsed eestlased.

On jällegi meie teha, kas laulame kogu hingest: „Eestlane olla on uhke ja hää!“ või salgame oma rahvuse koguni maha. Aga on veel kolmaski võimalus — me võime lõputult nuriseda oma riigi ja rahva üle. Tendents, mis eriti viimasel ajal näib süvenevat.

Ajal, mil ülejäänud maailm imetleb meie väikese riigi uskumatut edulugu ja ta tähtsate organisatsioonide raportite põhjal „ronib“ oma näitajatega aina ülespoole, peavad paljud oma kohuseks karmilt sõrme vibutada, haiglase kahjurõõmuga vigu otsida ja näpuga näidata puudustele kodumaal. Mõnikord paneme päris mööda oma kriitikaga, sest kaugelt näivad asjad sageli hoopis teistmoodi kui kohapeal. Kas meil on üldse õigus kurjalt kritiseerida seda, milles me ise pole osalenud? Ärgu nüüd lugeja valesti aru saagu: nagu igas riigis, on ka Eestis puudusi küllalt, aga tehkem siiski üks mööndus: Eesti on astunud taasvabanenud riigi teed kõigest pisut üle 12 aasta.

Mõnikord on piinlik lugeda ka üksnes oma mätta otsast nähtud kodu- või väliseestlaste kommentaare, mis ilmselt reedavad sellise isiku respekti puudumist oma riigi ja rahva vastu. Meile võib ju meeldida üks riigijuht vähem ja teine rohkem; mõni seadus või otsus olla vastuvõetav ja teine mitte, aga kas oskame asju näha tervikuna, mitte mööduva tähtsusega detaile kontekstist välja kiskudes?

On ka tohutu viga tembeldada kõiki okupatsiooni ränga surve all elanuid punasteks või vähemalt roosadeks. Isiklikele kogemustele toetudes võin kinnitada, et sirgeseljalisuse eest tuli sel ajal maksta kõrget hinda. Ja seda juba 1. klassist peale. Siiski julgeksin väita, et ka punaudu tingimustes oli kodumaal võimalik säilitada eestlust ja jääda truuks Eesti riigi ideaalidele.

Samavõrra häiriv on ka kriitika väliseestluse pihta. Respekteerigem seda, mida siinne eestlaskond on 60 aasta jooksul teinud meie keele ja rahvuse säilitamiseks — ja see on töö, mida siiani jätkatase. Pruugib vaid lahti lüüa meie eelmine leht. Missugune tore talilaager oli Lembitu skaudipoistel — seda tänu nendele juhtidele, kes tunnevad suurt respekti eestluse ja Eesti vastu ega pea paljuks jagada oma aega ja energiat selle nimel. Need tublid rahvuskaalased on seadnud meie rahvusluse esikohale ja nende suust ei kostu ebatervet kriitikat Eesti aadressil. Ei usu ka, et Lembitu poisid iial unustavad hokimänge järvejääl; lummavat kuu-, tähe- ja lumevalgust Kotkajärvel ... ja see kõik seondub nende jaoks eestlusega. Nii istutatakse neisse maast-madalast respekti oma riigi ja rahvuse vastu. Aitäh selle eest!

Märkmed: