Sõja järel oli võõrsil eesti mehi, kes läksid, relv käes, lahingusse kommunismi vastu. Lisaks liitus osake pagulastest luuretegevusega, nähes selles tegevust Eesti kasuks. Sellegi poolest ei tundnud eesti pagulaskond organiseeritud relvastatud vastupanuliikumist.
Nüüd juba unustuse hõlma vajuv, kuid omal ajal laia kasutust ledinud termin „välisvõitlus“ tähendas pagulaste jaoks pea eranditult mittevägivaldseid tegutsemisvorme.
Ühiskonnateadlane Mervi Raudsaar kirjutab uues raamatus “Sõna jõul. Diasporaa roll Eesti isesisvuse taastamisel” noorsoo-organisatsioonide tööst uutes asukohamaades, kus „rahvusliku... tegevuse tunnusteks oli side erinevate põlvkondade vahel, tegevus emotsionaalsel tasandil ja kogukondlik suunitlus“. Isegi eestlaseks jääda tahtmine võõrsil oli vastupanu osutamise väike ja vajalik eeltingimus selleks, et inimene rakenduks tegevusse Eesti iseseisvuse taastamise eesmärgil.
Välisvõitluslikke tegevusvorme oli palju – kommunikatiivseid, põrandaaluseid, poliitilisi jt. Relvadeks – plakatid, kirjastused, mikrofonid, annetused ja laste kasvatamine eesti vaimus. Võtete arsenal oli nii mitmekesine, et keegi ei suuda neid lühidalt kirjeldada. Kuid mõned näited: eakas naine Alice Naelapea (minu emapoolne vanaema) korraldas mh väikese Eestit tutvustava näituse Kalifornias El Camino Kolledzhi Antropoloogia Muuseumis, kus klaasvitriinis näidati pool aastat elusuuruses Mustjala rahvarõivais mannekeeni. Avo Kommendant oli noor eesti päritolu lahingulendur, kelle lennuk tulistati alla Vietnamis 1966 ja kes jäi teadmata kadunuks. Võimalused olid neil erinevad, aga mõte oli üks. Nagu Vello Ederma kirjutab kõnealuses raamatus: „Vabaduses teadis iga pääsenu instinktiivselt, et tema kohus on tegutseda Eesti tuleviku eest.“ Koguneti meeleavaldustele ja ülemaailmsetele eesti päevadele. Helvi Jürisson kirjutas Eestis 1956. a. mässumeelse allegoorilise luuletuse „Mägra maja“; balti poliitvangid hoidsid ühte Siberis, eestlased tegutsesid välisriikides sama eesmärgi nimel. Oma mälestustes kirjeldab dr. Iivi Zajedova, kuidas tshehhi estofiilid ja vähesed Tshehhoslovakkias elanud eestlased läksid rongkäigus Balti riikide kunagiste esinduste juurde, kus lauldi Eesti, Läti ja Leedu hümne.
Keegi ei suuda pajatada kõigist nendest ettevõtmistest. Kunagised pagulased korraldasid tuhandeid suuremaid ja väiksemaid üritusi, aga enamus kirjameestest ja -naistest, kes oleksid võinud need kirjeldused raamatusse raiuda, magavad nüüd igavest und. Ehk peaksid seda tegama nende lapsed või vajub tehtu lihtsalt unustusehõlma?
Dag Hartelius (Rootsi suursaadik Eestis 2003-2008) kirjutab: „Selle valdkonna uurimises... pole mitte ainult arenguruumi, vaid seda iseloomustab ka teatav pakiline vajadus tegutseda enne, kui diasporaa mälu olulised kandjad ja arhiivid kaovad.“ Mälestused tuhandetest tegudest on kahjuks kaotsi minemas või eksisteerivad osaliselt laialipillatuna ulgueestlaste kunagistes perioodilistes väljaannetes. Ida-diasporaa puhul pole reeglina isegi selliseid kolletuvaid artikleid olemas. Puudub korralik välisvõitluse entsüklopeedia või kroonika.
Tervitatavaks stiimuliks oli teemakohaste mälestuste kogumine, mis kuulutati välja k.a. veebruaris Kultuuriministeeriumi ja Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse poolt. Suhteliselt lühikese aja jooksul reageeris arvestatav hulk inimesi. Nende ponnistuste viljaks on ligi 300-leheküljeline raamat, millele järgneb tulevikus teine osa.
Toimetajad Kristi Anniste, Kaja Kumer-Haukanõmm ja Tiit Tammaru on jaotanud raamatu kaheks osaks. Esimene neist koosneb seitsmest uurimistööst (peamiselt diasporaa-teemalised), mis panevad vundamendi sellele, mis järgneb – 15 enamasti mälestustele tuginevat kirjatööd, peamiselt nendelt, kes elasid varem või elavad ka praegu väljaspool Eestit. Arvestatav osa neist 15-st koosneb n-ö. repatriantidest. Raamatut lugedes avaneb pilt mitte ainult aktsioonidest võõrsil (näiteks Mari-Ann Kelam kirjeldamas küllaltki pingelisi kohtumisi Valges Majas Condoleezza Rice’iga; Juta Ristsoo kirjutab sellest, kuidas Andres Jüriado avaldas survet ajalehe The New York Times toimetajatele, et need balti sündmusi sagedamini ja erapooletumalt kajastaksid), aga ka sellest, kuidas Kanada eestlane Siiri Aulik ja Austraalia eestlane Tiia Raudma tõlkisid Toompeal 1991 a. 20. augusti hilisõhtul „Otsust Eesti riiklikust iseseisvusest“ inglise keelde, võimaldamaks levitada seda dokumenti rahvusvahelisele meediale.
EV 90. juubeliaasta kuudel on oma teemad. Augustis keskenduti eksiilile, vastupanule ja iseseisvuse taastamisele. Jõhvis korraldatud konverentsi „Diasporaa roll Eesti isesisvuse taastamisel“ üheks olulisemaks momendiks oli trükivärske raamatu „Sõna jõul. Diasporaa roll Eesti isesisvuse taastamisel“ esitlemine ja müükipaiskamine. Teos ei pretendeeri harmoonilisele terviklikkusele ega ole kõikehõlmav, kuigi teemade ring on lai. Pigem on see kaleidoskoopiline, huvitav ja mitmeid lünkasid täitev fragmentaarium. Süstemaatilise lähenemise poolest paistavad eriti silma uurimistööd raamatu alguses, Marju-Rink Abeli „Lühiülevaade välisvõitlusest USA-s ning Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides tegevusest“, Mari-Ann Kelami „Freedom for Estonia“ ja Juta Ristsoo artikkel. Teiste autorite panused pole vähem olulised ja on kantud hoolivusest, ehkki mõnevõrra kitsama fookusega.
Kõikidest teemakäsitlustest siin ülevaadet anda ei saa, soovitan kogumiku ostmist. Ajaloo- ja poliitikahuvilistele see teatmeteos pettumust ei valmista. Analüütilised sündmuste ja ajajärkude kirjeldused vahelduvad emotsioonidest kantud mälestustega.
Laia haardega lugeja näeb kohe ka neid seikasid ja tõikasid, millest raamatus kirjutatud pole. Paljudel eestlastel pole õrna aimugi kõigest sellest, mis kujundas välisvõitlusest terviku. Diasporaa ulatus ka sellistesse kohtadesse nagu Läti ja Moskva.
Tulekul on teatmiku „Sõna jõul. Diasporaa roll Eesti isesisvuse taastamisel“ II osa. Ka selle jaoks vajatakse materjali, nii et asuge pliiatseid teritama!
Kanadas pidavat toimuma töö koguni kahe välisvõitlust kirjeldava käsikirja kallal, aga tahaks näha, et need tõesti ka ilmuvad. Eriti tunneme puudust diasporaa erinevate poliitiliste tegevuste efektiivsuse hindamisest. Sellele on ilmselt võimalik läheneda üksnes akadeemiliselt ehk empiiriliselt, püstitades eelnevalt kriteeriume vastuse andmiseks küsimusele, kuidas näeb välja viljakandev poliitiline või publitsistiline tegevus.
Ajal, mil Jõhvis toimus ülalmainitud konverents, kostsid Lõuna-Osseetias lasud Vene ja Gruusia suurtükkidest. Võib juhtuda, et Kesk- ja Ida-Euroopal läheb jätkuvalt vaja igasugust oskusteavet, mis puudutab oma huvide kaitsmist efektiivsete poliitiliste ja infosõja meetmete kaudu. Harva juhtub, et konfliktid põhjustavad suurrahvaste kadumise, aga nagu kirjutab Mari-Ann Kelam, on väikerahvastel palju rohkem kaotada, kuna kaalul on edasieksisteerimise küsimus.
Eesti-siseselt annab samuti siit midagi õppida sidususe ehk kokkuhoidmise tähenduses. Nagu kirjutab Aire Kolbre Salmre: „Paljudele kodueestlastele tundub vabatahtlik tasuta töö eestluse heaks võõras. Tahaks loota, et tulevikus hakkavad kodueestlased rohkem ühsikondlikul liinil tegutsema, aitavad vanureid, vigaseid, ja töötavad aktiivselt koos ilusa ja parema Eesti heaks.“
Eesti riigi uus rahvuskaaslaste programm näitab, et vend võib ikkagi venda ja õde õde tunda.
(Jüri Estam on kommunikatsioonikonsultant ja ettevõtja, kes pärast Saksamaal, USA-s, Kalifornias, Kanadas ja Rootsis elamist on nüüd „ankrus“ Pääskülas, Tallinna serval.)