In Memoriam
Kui ma koolis käisin, oli kombeks suviti tööl käia, teenimaks kooliraha. Skaudilaagris kutsusid mind sõbrad Pulga juurde tööle. Nemad käivat tema juures tööl — küll seal minugi jaoks kohta on. Olevat Viljandimaa mees ja pidavat siin kiviladumisettevõtet. Toosama mees, kes siin skaudilaagris enda kulul oma mehed tööle tõi, et aidata eesti poistele ja tüdrukutele laager valmis ehitada. Kui Eesti Maja päevakorrale tuli, oli Pulk jälle oma meestega omal kulul seal ametis. Selline mees. Järgmisel meeskoori proovil saime Pulgaga kaubad kokku.
Peale minu olid Pulga juures sel ajal koolipoistest veel Maido, Vello ja Ülo. „Mis ettevõte see siis on,“ kuulsin Pulka kord lausuvat, „kui seal koolipoistele tööd ei jätku!“ Järelikult oli meid ikka hädasti vaja. Ja mitte ainult suvel, vaid igal ajal. Kui mul kevadel raha otsa lõppes, helistasin Pulgale. Kohe olin nädalalõpuks tööl. Selge tõend, et olin Pulga ettevõttele suureks kasuks. Kahju ainult, et mul polnud võimalik teda kogu aeg aidata. Olin talle nii väärtuslik mees, et vahel andis ta mulle raha isegi siis, kui ma tööl ei käinudki — eks ma hiljem tee tööga tasa. Ükskord, kui Pulk kuulis, et mul oli rahast puudus olnud, ta lausa pahandas, et ma talle seda ei öelnud!
Ühel suvel pakkus röntgenoloog Heldur mulle uurimistöö assistendi kohta haiglas. Arvasin, et kokkupuude sellise tegevusega võiks mulle kui tulevasele arstile kasuks olla ja seepärast haarasin kohe lahkelt pakutud võimalusest kinni. Meeskoori proovil kurtsin Pulgale, et äkki rikun tema juures raske tööga käed, mis ei sobiks minu kui arsti kutsele. Pulk pahandas. Pole tema kunagi märganud, et raske töö kuidagi kätele halvasti mõjub. Tema juures olla teisigi arstihakatisi tööl käinud ja ei ole nende kätel midagi viga. Kui teaduslikku tööd teha tahan, tulgu ma siis poole ajaga tema juurde.
See võimalus oli tõesti hea, sest teadlase assistendi koht polnud eriti tasuv. Nii käisin hommikupoole kiviladujatega tööl, pealelõunal töötasin haiglas. Pulgal näis olevat hea meel mind igal hommikul näha.
Kuigi ta oskas ka häält tõsta, oli ta heasüdamlik peremees, kes andestas kõik inimlikud nõrkused. Näiteks töömees Kustile, kellest paremat kiviladujat oli harva leida ja kes oli alati heas tujus. Ainus viga oli see, et mehel oli palga paigutamisega raskusi. Kui juhtus pank esimesena ette, oli kõik korras ja Kusti oli järgmisel päeval tööl nagu viis kopikat. Kui aga mõni kõrts mehele tee peal ette jäi, oli lugu räbalam. Ei tulnud Kustit järgmisel hommikul ega ka ülejärgmisel. Mõnikord ilmus kahe päeva pärast, vahel läks üle nädala. Küll Pulk kirus ja vandus, et olgu see viimane kord, kus ta sellele vennikesele tööd annab. Aga kui Kusti viimaks välja ilmus, oli Pulga nägu naerul ja töö läks libedalt kuni järgmise korrani.
Kord, kui olin ennast jälle kaubelnud nädalalõpuks Pulga palgale, läksime garaazhi vundamenti kaevama. Majarahvas oli läinud nädalalõpuks maale ja jätnud hiljuti Eestist tulnud vanaema maja valvama, kel oli igav ja kes tahtis väga juttu puhuda.
Ka Pulgale meeldis juttu rääkida, aga kui jutt käib, seisab töö, ja nagu teada, teenib kiviladuja oma leiba tööga mitte jutuga. Kõige mõnusam oli rääkida siis, kui seinad üleval, siis oli ametlikult lubatud töö ajast istuda ja juttu puhuda. Siis rääkis Pulk, kuidas ta sõja keerises Tshehhimaale sattus ja kuidas sealt pääses. Või kuidas siin maal kiviraiujana pihta hakkas. Või midagi muud.
Vanaema silmad särasid et oli sattunud kokku uute inimestega, kellega mõtteid vahetada. Seda taipas Pulk. Hoolimata tööajast, ronis ta kraavist välja ja istus verandale ja rääkis vanaemaga juttu, ehkki ta tõele au andes küll peamiselt kuulas. Koju minnes oli pahane, et nii palju aega jutu peale raiskas, mille tõttu pidime järgmisel päeval tagasi tulema. Järgmisel päeval lõpetasin töö, kui Pulk istus vanaemaga. Lõi kallile tööajale käega ja ütles, et vana inimene on ka oma osa ära teeninud siit elust.
Kord tegime ehitustööd ühele ihnsale Võrumaa mehele. Ta jalutas päev otsa ringi ja heitis hunnikuisse kõik lauajupid ja muu ülejäägi, mis töö juures oli maha kukkunud. Igal õhtul kontrollis meie tellingutelauad üle, et äkki vinnavad kiviladujad tema vara. Tegelikult oli aga lugu vastupidine. Õhtul, kui töömehed läinud, juhtus sageli, et mõni meie tellingulaud leidis kogemata tee peremehe hunnikusse.
Ühel päeval andis Pulk käsu tellingud üles panna. Tuli ühest pikast lauast puudus. Teadsin, et meil alles eile oli selline laud, kuid nüüd polnud seda kuskilt võtta. Läksin otsima ja loomulikult leidsin peremehe isiklikust lauahunnikust. Võtsin selle kaenlasse ja läksin, aga võrukas tuli ise mulle vastu ja küsis: „Mis sa, poiss, sealt hunnikust varastamas käid?“
„Eks ikka seda, mis kuulub meile,“ laususin ja läksin edasi.
Vana vihastas. Ei hakanud temaga vaidlema, näitasin meie firma nime laua otsas. See teda ei rahuldanud. „Lepituseks“ pakkusin sõbralikult omapoolseid tähelepanekuid ihnsusest, valesüüdistusest, vargusestki.
„Jalamaid kao siit!“ katkestas Võrumaa mees mu sorava jutulõnga.
„Eks see, kes mu palka maksab, mind ka käsutab,“ laususin mina ja asusin tellingut tegema. Võrukas kamandas Pulga välja ning nõudis mu vallandamist.
„Oma mehed palkan ja vallandan mina,“ vastas Pulk. „Sina palkad mind, aga mina palkan teda. Kui tahad, lase mind lahti, kuid poisiga õiendan mina!“
Pulk päästis mind seekord ja saatis paariks päevaks mujale tööle. Ja noomis mind pisut, et oleksin võinud jätta võrukale õiguse, kõik ju teavad nagunii, milline ta on.
Loomulikult pidasid töölised Pulgast lugu. Mõnikord lõppes töö enneaegselt materjali puuduse või vihma tõttu. Ei mäleta, et kunagi oleks keegi peremehele üles andnud rohkem töötunde, kui neid tegelikult tehti. Süda ei lubanud sellist meest petta.
Niisugune mees oli see Mulgimaa kiviladuja Richard Pulk. Mul oli hea meel, et sain mitu aastat teda suviti aidata, enne kui muu töö peale läksin ja ta pidi üksinda läbi saama. Kuidas ta küll minuta hakkama sai? Ehitas elu jooksul palju maju. Olgugi kivist, on mitmed neist juba kadunud, nagu kadus temagi. Aga alles jäi midagi palju suuremat ja püsivamat kui kivimaja. Inimlikkus ja südamlikkus, mida ta külvas kaasinimeste südameisse, see idaneb, kasvab ja levib läbi aegade.
Puhka rahus, armas Riks!
RICHARD PULK 1914—2006 (1)
In Memoriam | 18 Aug 2006 | Andrus VoitkEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Sügav kaastunne omastele.
Kuigi elu viis meid lahku juba enne minu sündi, on isa juttude kaudu mul selge ettekujutus oma onust, kui maailma parimast onust. Kahjuks ei saanudki me kunagi kokku.
Kuigi elu viis meid lahku juba enne minu sündi, on isa juttude kaudu mul selge ettekujutus oma onust, kui maailma parimast onust. Kahjuks ei saanudki me kunagi kokku.
In Memoriam
TRENDING
