Andres Herkel 12. aprill 2108
Pisut üllatavalt on nii IRL-i kui sotsiaaldemokraatide liidrid riigi eelarvestrateegia kujundamist kommenteerides välja tulnud seisukohaga, et järgmise aasta eelarve peaks tulema reaalse ülejäägiga. Seda suunda tuleb kahtlemata tervitada, sest majanduse kasvufaasis on vaja säästa.
Mis on Ossinovski ja Seederi niisuguste avalduste taga? Esiteks võib see kõneleda ootusest, et suur majanduskasv jätkub ja prognoosiga õnnestub seda veel suuremaks kirjutada. Teine võimalus on aga see, et mõlemad koalitsioonipartnerid on valmis oma lubadustes väiksemaid ohvreid tooma, et Keskerakonna ohvrid oleksid veel suuremad.
Rahanduskonservatiivina tervitan seda, kui Keskerakond loobub Tallinna linnahalli investeeringust, sotsiaaldemokraadid loobuvad kortermajade ehitamise projektist jne. Kuid kas sellest piisab? Päevakorral on ju ka aktsiisitõusude ja varem jutuks olnud uute maksude ära jätmine ning kulude poolelt õpetajate ja päästjate palgatõus, pensionid, Haigekassa jpm. Lisaks kummitab oht, et seni eurotoetustega kaetud tegevused janunevad edaspidi uusi rahasüste, mis enam ei tule Euroopa Liidult.
Kui koalitsioonipartnerid peaksid Vabaerakonnalt küsima, kuidas edasi minna, siis meie pilk jääb esmajoones avaliku sektori ja eriti ministeeriumite valitsemiskuludele. Mõistame selle ülesande keerulisust, aga kui seda ei tehta, jääb ülejäägiga eelarve pigem unistuseks.
Bürokraatia paisumise reegel on tihti looritatud muutuste retoorikaga, mis tähendab, et räägitakse riigireformist, tulemusjuhtimisest, uutest eelarvestamise reeglitest, lõpututest mõõdikutest ja analüüsidest ja muust sarnasest. Tavapärane juhtimisfunktsioon on koormatud suure „muutusbürokraatiaga“, mis aga ei aita kaasa ühe või teise ministeeriumi põhifunktsioonide täitmisele. Selline olukorrahinnang anti juba Eesti Koostöö Kogu „Riigipidamise kavas (2013-2015)“.
https://www.kogu.ee/wp-content.... Häda on selles, et sellest ei ole tehtud praktilisi järeldusi.
Häda on ka selles, et meie riigiasutused on enama raha nimel olnud orienteeritud uute ülesannete ja funktsioonide avamisele. Selle tendentsi piiramine, peatamine ja tagasipööramine eeldab väga kindlameelset poliitilist tahet – sellist, mida ei ole Eestis avalike ülesannete lahendamisel ammu olnud.
Küsimus ei ole selles, kas riik on õhuke või paks, küsimus on pigem selles, et riigi põhifunktsioonide täitmise külge ja kõrvale on tekkinud mitmesugused muud tähtsaks kõneldud tegevused, mis käivad meile järjest enam üle jõu ja kahjustavad lõppkokkuvõttes põhitegevusi.
Näiteks õigusloome mahu vähendamisest on ammuilma räägitud, kuid see pole kuidagi õnnestunud. Ja kui ametkonnal ei õnnestu kirjutada uusi seadusi, siis seda enam paisuvad kõikvõimalikud väljatöötamiskavatsused, arengukavad jne.
Seega ei saa riigi eelarvestrateegiat käsitleda lahus poliitilise juhtimise nõrkusest ja suutmatusest ohjata uute ja uute ametkondlike ülesannete pealekasvu.
Allikas: autori võrgupäevik
