„Kuuskümmend kaks aastat tagasi lõppesid Euroopas Teise maailmasõja lahingud. Relvad vaikisid, aga ometi tundus, et on riike, mis ei lepi teineteisega enam kunagi. Kaks maailmasõda, mis jätsid maha vaevatud ja ebakindla Euroopa, lisaks eelnev vaen – seda kõike näis olevat liiga palju nii suuremeelseks andestuseks kui ka enesekindlaks läbikäimiseks.
Ometi riigid leppisid ja andestasid, mistõttu 9. mai kui Euroopa päev on ka lepituse päev. Euroopa Liit, kuhu Eesti kuulub, sündiski selleks, et kunagi enam ei korduks vägivald Euroopa riikide ja eurooplaste vahel, et sünniks kindel alus ühenduse kõigi maade ja nende elanike heaoluks, stabiilsuseks, rahulikuks tulevikuks.
Täna on põhjust Eestis korrata: jääme kindlalt selle juurde, et oleme kõik, kes me siin maal elame, ikka eurooplased. Väärikad. Vabad. Üksteist ja oma riiki hoidvad ja austavad.
Teise maailmasõja lõpu aastapäev meenutab meile kõigile võitu ühe totalitaarse režiimi üle. Sõja valu ja õud ei küsinud rahvust. Need kannatused puudutasid kõiki, keda sõtta kisti. Neid kõiki, kelle sõjas kaotasime, me leiname.
Paljudele tähendab Teise maailmasõja lõpp vabaduse võitu türannia üle ja paljudele ühe vägivallarežiimi asendumist teisega.
Aga ajalugu ei õpita ega õpetata tänavatel. Eesti teab, kui väärtuslik on vaba ja demokraatlik ühiskond ning siin saavad kõik tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi. Kuid selle eelduseks on väärikus enda ja teiste suhtes.
Me usume Eesti elanike tarkusesse, tasakaalukusse ja soovi oma riiki hoida.
Meil on ühine tulevik. Meie inimestel Eestis. Ja Eestil Euroopas.“