Üks aasta on jälle möödas, koos oma rõõmude ja muredega. Loodame, et uus aasta tuleb parem kui eelmine. Et rõõmu oleks rohkem - meil, meie sõpradel ja riigil.
Tänavu saab Eesti 95 aastaseks. Taasiseseisvunud Eesti riigi eluiga on juba peaaegu sama pikk kui oli meie esimene iseseisvumisaeg, kuid see ei tähenda seda, et võiksime lasta piltlikult öeldes jala sirgu, tundmata muret riigi käekäigu pärast.
Vanad roomlased tavatsesid öelda, et jumal on tugevamate leegionite poolel, ehk siis hoitakse neid, kes end ise hoiavad. Selleks on vaja julgust ja otsusekindlust, rääkimata tarkusest teha õigeid valikuid.
Maailm meie ümber on suhteliselt turvaline, aeg on Eesti vastu olnud helde ja me ise oleme teinud, mida oleme suutnud, et see nii võiks olla. Me ei tohi unustada, et Eesti riik ei saa iialgi valmis, sest maailm muutub väga kiiresti ja peame nendele muutustele reageerima.
Selleks on vaja haritud ja arukaid inimesi, kes suudaksid kohaneda, käia ajaga kaasas ja vaadata tulevikku. Ilmselt ma ei üllata teid, kui panen ka selle aasta alguses kõikide südametele omandada uusi teadmisi.
Õppima peavad nii noored kui vanad. Loomulikult on kõige tähtsam, et noored saaksid korraliku hariduse ning Eestisse koguneksid maailma parimad teadmised. Usun, et meie noored on piisavalt arukad, et end teostada Eestis ja seeläbi viia Eestit edasi.
Lisaks nooruslikule innule on Eesti elu edendamiseks vaja ka seeniorite
tarkust. On oluline, et ka vanematele inimestele oleks avatud võimalused ennast täiendada ja tööturul osaleda, kui nad seda soovivad ja tervis lubab.
Head inimesed.
Öeldakse, et nii vaesus kui rikkus on meelelaad. Ikka ihaldatakse seda, mida pole, milleni ei küüni või mis pole veel käes. Alati on midagi puudu ja tihti kiputaksegi elama oma tahtmistes ja igatsustes unustades kui väärtuslik on see, mis meil juba olemas on.
Mõni aeg tagasi kuulsin raadiost, kuidas üks tubli ja töökas mees rääkis oma elust. Ta oli sündinud vaeses peres, kuid suutnud oma elus saavutada kõik, mille puudumist ta oma lapsepõlves ja nooruses nii selgelt tajus. Tal oli ilus kodu ja palju vara, kuid ta oli selle saavutamiseks kulunud aja jooksul kaotanud midagi, mis oli tema lapsepõlvekodus olemas. Puudu oli inimlikust ja väärtuslikust kodusoojusest, mida ei saa osta.
Riigikogu esimehena tahan vabandada mõnede saadikute ebaväärikate tegude eest. Iga poliitiku eksimus heidab varju kogu Eesti poliitikale ja parlamendile. Loodan, et sellised juhtumid ei kordu. Igaüks, kes on saanud rahvalt mandaadi, peab mõistma selle väärtust. Inimeste usaldust võita on raske, aga kaotada lihtne.
Lõpetuseks.
Nagu te näete – järjekordset maailmalõppu ei tulnud. Ärme usu soolapuhujaid ja astrolooge, võtkem nende ennustusi huumoriga. Inimkonnal on ees veel palju, palju aastaid kui austame ja hoiame loodust, keskkonda, milles elame. Olgem optimistid ja naeratagem oma tuttavatele, sõpradele, vanematele ja lastele. Naeratagem ka võõrastele, et ka nende meel oleks rõõmsam.
Head uut aastat!
(Riigikogu pressitalitus)