Okupatsioonieelses Eestis ei olnud mitutkümmend nälgivat last ega viletsuses virelevaid ääremaid. Eesti peekon, või ja munad olid kõrgelt hinnatud importkaubad Lääne-Euroopas ning põhilisi toiduaineid polnud vaja teistest riikidest sisse vedada.
On ilmne, et riigivõim, nii seadusi loov riigikogu kui valitsuse moodustanud võimuliidu erakonnad, on oma aega kasutanud ulatuslikult ka mõttetuteks tegevusteks. Selle asemel, et tagada 300 000 ääremaa elanikule okupatsioonieelne elukeskkond, on peetud 30 teadaoleva omasooihaleja suundumuste riiklikku reguleerimist väga oluliseks riigikogu ülesandeks. Homoseksuaalsete suundumustega isikuid on tõenäoselt rohkem, kuid enamus neist ei soovi – just nii nagu enamus vastassoo armastajaid – oma küllaltki isiklikke tundeid ja/või nende rakendamist avalikult demonstreerida.
Üldiste tähelepanekute ja statistiliste andmete põhjal võime järeldada, et enamus Eesti elanikke kuuluvad valgesse rassi ja eesti rahvusse. Vähemuses on kindlasti teistesse rassidesse ja rahvustesse kuulujad ning omasooiharad inimesed. Enamuse ega vähemuses olijate perekonna- ja eraelu korraldamine ei ole ega ei saagi olla riigi kohustus. Põhiseadus §26 alusel võib riigivõim elanike eraellu sekkuda vaid tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduse kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Seksuaalsete suundumuste seadustega reguleerimist ei saa pidada millekski muuks kui inimeste eraellu sekkumiseks.
Lisaks sellele, et riigivõim ei tohi seaduses määratud põhjusteta homode eraellu sekkuda, ei tohi põhiseaduse §12 kohaselt mitte keegi vähemuses olijaid diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab diskrimineerimine, et vähemusse kuulujate õigusi ei või enamuses olijatega võrreldes kitsendada või kärpida ning vähemuses olijaid ei või halvustada. Nende osalemist valimistel, tööle võtmisel jne ei või keelata või raskendada täiendavate kohustustega.
Põhiseaduse §27 ilmselgelt ei õigusta homosid arvama, et kaks samast soost isikut saaksid perekonna moodustada, isegi mitte siis, kui nad adopteerivad teiste poolt sünnitatud lapse. Eesti keeles perekond tähendab abielupaari koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Homode kooselupaaril ei saa olla järglasi ja seega ei saa nad abielupaar ega sellega võrdne olla. Põhiseaduse §12 alguses öeldud „Kõik on seaduse ees võrdsed” on pelgalt sissejuhatus diskrimineerimise keeldudele. Täiesti meelevaldne on järeldada, et need, kes pelgalt oma rõõmuks on koosellu astunud, saaksid õigustatult olla võrdsed nendega, kes §27 alusel on riigi kaitse all ühiskonna alusena ja rahva püsimise tagajatena.
Eesti rahvusse kuuluvad homod võiksid oma erandlikule seksuaalsele suundumusele vaatamata pooldada eesti rahvuse püsima jäämist, kasvamist ja ühiskonna alus olemist. Põhiseaduse §27 nõuab riigivõimult eespool öeldu täitmist. Demograafilist olukorda hinnates peaks ka riigikogu tajuma, et homode kooselupaari ei saa eesti keele tähenduses olevaks perekonnaks seadustada ilma põhiseadust muutmata. Homode diskrimineerimise keeld on igati piisav nende erandliku suundumuse harrastamiseks. Majanduslike ja teiste üksteist armastavate isikute vastastikuste kohustuste täitmiseks saab vajalikke kokkuleppeid sõlmida ilma selleks põhjendamatut seadust koostamata.
Riigikogu oleks pidanud mõistma, et iga erinevus ei rikasta ühiskonda ja kui erinevuse halvustamine on põhiseaduses keelatud, siis pole riigivõimul enam mingit õigust erandite eraellu sekkumiseks ega ka uute, erand olemist propageerivate seaduste koostamiseks. Samale järeldusele oleks pidanud tulema ka Vabariigi President ning kiirustamise asemel jätma kooseluseaduse välja kuulutamata.
