Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu 13. .koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
Juba paarkümmend aastat on Toompea Haridusseminar kodanikualgatusena käsitlenud Eesti arenguvõimalusi ja püüdnud välja töötada Eesti arengumudelit. Tänase kuju sai mudel seitse aastat tagasi kaheleheküljelise kirjeldusena ja mudeli sümboliks on tulevikuvanker.
Neli ratast - töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus, väljendavad universaale, mida peaksid arvestama oma elus nii iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud poliitika põhialuste, arengukavade ja strateegiate koostamisel. Universaalide tuletisteks on kultuur, haridus, tervis ja mistahes mõisted. Kui jätta arvestamata kasvõi üks ratas või lõhkuda seda, näiteks perekonda või laastata vihmametsi laial rindel, võib see viia tsivilisatsiooni hävinguni. Käimasolev perekonnalõhkumine ei too sünde juurde - möödunud aasta oli kolmesajaga miinuses, tänavu juba kümne kuuga kuussada vähem kui möödunud aastal. Seletussõnaraamatu näitelause kirjeldab rataste omavahelist sõltuvussuhet: „Erinevused vaimsuses võivad viia lõhedeni perekonnas“. Niisiis – ei rikasta nad midagi!
Tõuge taas teemaga tegelemiseks tuli Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti büroost. Nimelt seitse aastat tagasi vastuvõtul tunnustas Mihhail Kõlvart Maarohelise Tallinna ideed, mille edastasin koos Eesti arengumudeliga – tulevikuvankriga. Nüüd päringule – mis on vahepealse seitsme aasta jooksul tehtud - tuli büroost vastus: „Teie poolt esitatud ideed ja ettepanekud on arvesse võetud ning edasi arendatud.“
Linnapealt ärgitust saanud, seadsin kokku dokumentaariumi arengumudeli ehk tulevikuvankriga seotud dokumentidest ja saatsin selle Riigikogu Kantseleisse. Usaldasin neile selle levitamise Riigikogus ja nii sattus „Maaroheline Tallinn“ Maaelukomisjonisse. Lisasin kaaskirja, et loomulikult tulevikuvanker ei pretendeeri täiuslikkusele, vaid vajab veel kaasamõtlemist ja täiendamist.
Maaelukomisjonis tunnistati, et hetkel puudub Riigikogus komisjon, kes tegeleks komisjonideüleste küsimustega ja tuleviku planeerimisega. Vastuses seisis veel: „Maaelukomisjoni arvamuse kujundamisel saame analüüsida, kas tulevikuvankri rattad ehk elemendid leiavad kajastamist ka strateegias „Eesti 2035““. Põhirõhk vastuskirjas langes strateegia „Eesti 2035“ tutvustamisele, mis mulle oli eelnevalt teada.
Pöördusin ka Sotsiaalkomisjoni poole: „Kuivõrd Teie tegevusprofiil kattub arengumudeli kahe rattaga - töö, perekond/kodu, siis palume teatada, kas nõustute Eesti arengumudeliga? Kas on parandusi rataste kui universaalide osas?“ Kuu aja pärast tuli komisjoni vastus: „Olen Teiega nõus. Poliitikate kujundamisel on pikaajalise arengumudeli olemasolu väga oluline“. Seejärel tutvustati mulle strateegiat „Eesti 2035“, mida olin Postimehe veergudel kritiseerinud. Lõpus oli lause: „Sotsiaalkomisjon kujundab oma arvamuse strateegia kohta lähitulevikus ja aruteludes saame kasutada Teie saadetud materjali“. Nüüdseks on strateegia läbinud esimese lugemise ja kahjuks selles ei leia arengumudelist - tulevikuvankrist jälgegi.
Päring läks ka Riigikogu Kultuurikomisjonile: „Kuivõrd Teie tegevusprofiil kattub arengumudeli ühe rattaga - vaimsusega, siis palume teatada, kas nõustute Eesti arengumudeliga? Kas on parandusi rataste kui universaalide osas?“ Kuivõrd poolteist kuud on juba möödas ja vastust pole, siis otsisin vaimsust vist valest kohast. Kuna üks vankri ratas sümboliseerib loodust, siis saatsin analoogilise päringu ka Riigikogu Keskkonnakomisjonile, aga sealtki pole vastust – jälle vist vale aadress?
Töö dokumentaariumiga jätkus valitsusasutuste rindel. Saatsin selle laiali kümnel aadressil lootusega saada väärtuslikku täiendust ministeeriumidelt ja mäluasutustelt, saades ka ise targemaks. Hoolimata pikast dokumentaariumist küsisime kõigilt vaid peamist, kas aktsepteeritakse arengumudelit ja millised on parandused või täiendused? Soov oli teavet andragoogilistel eesmärkidel edasi jagada. Vaatame nüüd saabunud ja saabumata vastuskirju.
Esimesena vastas maaeluminister. Ta teatas, et ministeeriumil on raske taolisi ideid kasutada, sest need on seostamata ministeeriumi valdkondade arengukavadega, rääkimata nende mõjuanalüüsidest, eesmärkidest ja tegevussuundadest. Soovitati enne oma ettepaneku tegemist tutvuda põllumajanduse valdkonnarengukavaga, millega oli töötanud üle 500 asjatundja enam kui 140-st organisatsioonist. Niisuguse jõu vastu oleks kergemeelne astuda, ehk ainult väga vaikselt tähendades, et kõik see töö on toimunud ilma Eesti üldise arengumudelita, mida pole veel olemaski.
Teiseks vastas majandus- ja taristuminister, kes lubas võtta meie poolt esitatud info teadmiseks. Teavitas ka Arenguseire Keskuse tegevusest ja riigi pikaajalisest strateegiast „Eesti 2035“.
Kolmandaks tuli vastuskiri kultuuriministeeriumi kantslerilt selle kohta, et ministeeriumil otsene puutumus konkreetse algatusega puudub. Ilmselt eksisime kui kaaskirjas arvasime, et arengumudeli üks universaal ehk ratas - vaimsus - on suuresti kultuuriministeeriumi kanda.
Neljandaks, keskkonnaministeeriumi asekantsler tõdes, et tegemist on kahtlemata oluliste ja huvitavate ettepanekutega. Ministeerium tervitab igati looduse väärtustamist kui olulist komponenti riigi tuleviku kujundamisel. Kahjuks kiri ülejäänud rattaid ega nende vahelist sõltuvust ei puuduta ja loodetakse ikka strateegia „Eesti 2035“ peale.
Viiendaks rahvastikuministri vastuskiri, mis tutvustab jällegi strateegiat „Eesti 2035“ ja pooleliolevat rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava. Rõõmustav oli lugeda:
„Teie poolt esitatud ideid ja ettepanekuid Eesti tulevikuvankrist on erinevates aspektides arvesse võetud ning leiavad kajastust nii riiklikus arengustrateegias „Eesti 2035“ kui ka rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukavas“. Paraku on vist rahvastikuminister liialt optimistlik nagu minagi, sest Riigikogu menetluses olevas strateegias võib ju tulevikuvankri mõne kodara leida, ent mitte sõidukõlbulikku vankrit.
Kuues kiri tuli haridusministeeriumist ministrite vahetuse interreegnumis. Selles leitakse, et Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud „Eesti 2035“ strateegiadokument, mis on hetkel Riigikogus arutamisel, on arengumudeli üheks realisatsioonidokumendiks.
Poolteise kuu jooksul ei ole laekunud vastuskirja sotsiaalministeeriumist, Eesti Rahva Muuseumist, TÜ Raamatukogust ja Eesti Rahvusraamatukogust. Ilmselt on sotsiaalministeeriumis kirjadele vastamine halvatud koroonast, aga mis on juhtunud vaimsuse hoidjatena tuntud kolm mäluasutusega, ei ole teada. Kahju muidugi, et käeolevat ülevaadet ei rikasta nende potentsiaal, vaid mäluasutuse mäluauk kirjale vastamisel.
Aeg on teha kokkuvõtet. Käesolev küsitlus hõlmas Riigikogu nelja komisjoni, seitset ministeeriumi ja kolme mäluasutust. Märgukirjadele vastamise seaduse alusel pidanuks vastused laekuma neljateistkümnest institutsioonist, laekus kaheksast. Pole paha, ütleks Villu Reiljani moodi, sest õnnestus hõlmata üle poole ministeeriumidest.
Kui kasutada mõistet arengumudeli retseptsioon asutustes, siis oli see ettevaatlik, mis on täiesti arusaadav nii uudse ja ebatavalise ettepaneku puhul. Samas ei olnud ju ka arengumudeli tagasilükkamist. Vaid maaeluminister soovis selle kohandamist tema valdkonna mudelitega.
Arengumudeli toetust oli võimalik välja lugeda Riigikogu Maaelukomisjoni ja Sotsiaalkomisjoni vastustest, majandus- ja taristuminister võttis info teadmiseks, keskkonnaministeeriumis leiti, et tegemist on kahtlemata oluliste ja huvitavate ettepanekutega, rahvastikuminister tunnustas tulevikuvankrit tänuväärselt selgelt ja ka haridusministeeriumi hoiak oli tulevikuvankrit/arengumudelit toetav. Fataalseks küsimuseks jääb, kas ja kuidas tulevikuvanker jõuab Riigikogu rongi peale, kus juba käib strateegia „Eesti 2035“ menetlus? Kahtlemata aitaks üldise arengumudeliga arvestamine riigi põhiülesannete täitmisele, mis sisalduvad Põhiseaduse preambulas.
