Jüri Estam, kolumnist
President Ilves peaks jätma nn. "allikakaitse" seaduse välja kuulutamata. Probleemne on Riigikogu soov muuta selle kaudu siiani eksisteerinud praktikat, kui keegi meist pöördub kohtu poole palvega kaitsta oma au ja hea nime.
http://www.delfi.ee/news/paeva...Kuigi seaduse kõige kriitilisem lõik keerleb selle ümber, seaduse pealkiri sellele üldse ei viita. Seadus selle praegusel kujul paneb kohtule kohustuse mõjutada mainerikkujaid edasistest rikkumistest hoiduma praegusest suuremate profülaktiliste trahvide määramisega.
Esineb oht: laiaulatuslik kahju sõnavabadusele, mis sellest uut laadi lähenemisest tulla võib, ületab kordades kasuteguri mida see võiks anda samuti olulises, kuid harvemini aktuaalsust omavas mainekaitse valdkonnas. Nii teha on tulistada kirpu haubitsast.
Kahtlemata tuleb laimajaid korrale kutsuda ja kannatanute hea nimi ennistada, kus võimalik. Suhtekorraldajana olen kümneid kordi klientidele öelnud: ei eksisteeri väärtuslikumat vara, kui isiku maine. Osa meie inimestest pole aga paraku nii korraliku käitumisega, ei nüüd ega ka lähiminevikus, et peaksime kergekäeliselt meediaorganisatsioone, kommenteerijaid ja blogi- ning võibolla isegi raamatute autoreid ruineerimisega hirmutama. Seda luksust ei tohiks enesele lubada isegi kõige stabiilsemad heaoluriigid, aga võtab aega, enne kui Eesti nende sekka jõuab - sedagi loodetavasti!
Ennetavad trahvid pole kaljukindel osa Lääne traditsioonilisest õigusfilosoofiast ega -praktikast. Saksamaa eksperimenteeriv "eeskuju" ei ole hea. Teise inimese või inimeste laimamises süüdistatud isiku iga sõnavõtu sisu saab ju hinnata alles pärast selle kuuldavaks-nähtavaks tulemist. Meie ajastu südametunnistus George Orwell oleks ilmselt olnud vastu tulevikku orienteeritud "mõttepolitsei institutsiooni" loomisele. Kas Eesti President ja Riigikogu ei võiks näidata Saksamaale korrigeerivat eeskuju? Iga arvamuse väljendamine halvaks peetava käitumise või kellegi iseloomu suhtes on olukorraspetsiifiline ja vaevalt, et seda identse sõnastusega kordama hakatakse, juhul kui üldse. Sanktsioonid peaksid järgnema üksnes tuvastatud rikkumistele, ja kõik! Normaalne praktika peaks olema, et karmimad sanktsioonid tulevad vaid pärast teise jne. rikkumise tuvastamist, kui neid üldse esineb. Demokraatlike ühiskondade kohtud ei või enesele lubada oleksoloogiliste meetmete rakendamist üteluste-kirjutiste suhtes, mis pole veel sündinud. Need ei saagi sündida, kui autor või kirjastus materiaalselt invaliidistatakse või lausa laastatakse esimese hoobiga.
Teistes valdkondades on Eesti kohtud tihti tuntud oma leebuse poolest, ütleksin sageli liigse leebuse poolest, eriti esimese rikkumise puhul (lühiajalised vabadusevõtmised, katseajad jne.), aga siin eksib Riigikogu enamus vastupidisesse suunda. Ometi koosnevad Riigikogu enamusparteid end liberaalseks tituleerivateks isikutest, kellede jaoks Milton ja Rose Friedmani vabadust ülistavad raamatud olevat muidu kui piibel.
Kahekümne aasta eest sunniti Inglismaal elavat Nikolai Tolstoid tasuma kaks miljonit naela kahjutasu Lord Aldingtonile laimamise pärast. Tolstoi - raamatu “Jalta ohvrid” autor - oli süüdistanud briti ohvitsere, nende hulgas Lord Aldingtoni - vene sõjavangide väidetavasti roimarlikus väljaandmises Stalinile II Maailmasõja lõppfaasis. Tolstoi pankrotistus, raskendades tema võimalust ka teistel teemadel sõna võtta. Riiklikud süsteemid ei tohiks kasutada haavlipüssi situatsioonis, kus kohtunikel oleks vaja individualiseeritud lähenemist ja mõtlemist väljaspool karpi. Ühiskonnale kasulik autor kas täiesti või pooleldi vaikima panna? Come on! Kas soovime tõesti oma ühiskonna potentsiaalsetele Vaclav Havelitele ja tulevastele Jaan Krossidele seda kadalippu, mida Tolstoi läbima pidi?
Hiljem otsustas kõrgema astme kohus, et trahv oli olnud ebaproportsionaalselt suur. Selleks ajaks oli Tolstoi raskendatud olukord kestnud kaua. Kuidas korvata sellisel juhul mitte niivõrd autorile, vaid ühiskonnale tehtud kahju? Ennetava trahvi mõju võib seega olla nagu aborditegemine. Autorite parimad loomeaastad on loetud. Üks vääratus ja kirjutava inimese karjääril kriips peal? Me ei tee seda isegi mõrvaritele. Ärme saadame esimest korda seadust rikkunud kirjastusi, ajakirjanikke ja autoreid vaestemajja.
Traagikaks võib osutuda mitte niivõrd kellelegi karmilt määratud suur trahv, vaid see, mis tema sulest enam kunagi tulla ei pruugi. Aga ka meedia taltsaks tegemine. Sinna on koer maetud.
Neid väheseid, kes kuritarvitavad sõnavabadust viisakate inimeste kuulsust kahjustaval viisil, saab mitu korda järjest kohtukulli ette sokutada. Nikolai Tolstoi on aga terviklikult võetuna ühiskonnale vajalik truu valvekoer, kelle koon teibiti korralikult kinni ühe kaebuse alusel, koostoimes paha seaduse ja kõvakäelise kohtuotsusega. Nii võidakse muuta terved teemavaldkonnad keelutsoonideks, kuhu keegi ei lähe. Loome eisikud ja eikellegimaid. Selles lähenemises on tõsine defekt, kas me seda ei näe?
Kas just sihilikult, aga poleemikat esile kutsunud allikakaitse seaduse raskuskese võib tabada eriti valusasti ajaveebide ja võibolla ka raamatute autoreid ja teisi väikeseid vendi, kes ei saa enesele lubada firmajuristidega konsulteerimist iga kord eraldi, nagu suured väljaanded seda sageli teevad. Ka ei pruugi nad suuta tasuda suuri trahve, isegi juhul, kui nende varanduslikku seisu arvesse võetakse, nagu seadus võimaldab. Mõelge ise, milliseid tõestisündinud ja olulisi ning huvitavaid asju võidakse tulevikus tekstidest välja jätta. Kui mitu "allikat" keeldub tulevikus ajakirjanikega kohtumast? Kes oskab öelda, mitu vihjet jääb tulevikus selle tõttu andmata, mitu häirekella löömata, mitu ajaloolist ülekohut hindamata?
Kui karavan on siiani edasi liikunud haukuvatest koertest mitte välja tehes, kas sihitakse nüüd seda, et see liiguks tulevikus läbi vaiksemaks muudetud kõrbemaastiku? Läbi vati? Nii, et pole kuulda isegi sääsepirinat?
Meie justiitsministril - raadiokonglomeraadi suuraktsionäril - oli varem ajakirjandusvabadust niivõrd palju, et KUKU Keskpäevatundi, mis on paljastanud ja naeruvääristanud küllalt halba käitumist nii Rein Langi saadetes osalemise ajal kui ka hiljem, hüüti “vihkamise tunniks”. KUKU Raadio ja blogijad ei mängi aga samas liigas, kommenteerijatest rääkimata. Kommentaariumeis tuleks näha ventiili, mis üldiselt suurt muuta ei suuda, annab aga lihtinimestele võimaluse sõna sekka öelda, ja laseb meil ühiskonna pulssi mõõta. Tihti leiame sellelt peldikuseinalt mõne kasuliku viite ja mõttepärli. Peldikuseina reguleerimine peaks olema normaalse väljaande enese asi. Kui ennetavate trahvide seadus sulgeb selle ventiili, kasvõi osaliselt, võib see anda täiendava ajendi võõrsile lahkumiseks järjekordsele inimeste kontingendile. Ka sellistele, kes on tundnud pidevalt hoolivat muret, kuid löönud lõpuks käega. See ei tule Eestile heaks.
Ameerika eksdiplomaadid väljendavad muret, et pärast Wikileaks'i uusimat skandaali, mille käigus lekitati suurel hulgal USA saatkondade konfidentsiaalseid sõnumeid - kirjalikke püüdeid tabada poliitiliste situatsioonide ja erinevate riigijuhtide käitumuslikku kvintessentsi - muutuvad ameerika välisministeeriumi töötajad tulevikus napisõnalisemaks. Ei sõnasta muljeid enam sama tabavalt. USA välispoliitika hea funktsioneerimise seisukohalt on see halb! Nii nagu on paha eesti kommentaatorite hapniku koomalekeeramine, sest allikaitse seaduse puuduste üheks kõrvalmõjuks saab olema kogu ühiskonna mõnevõrra vagamaks muutmine. Meid jäetakse ilma millestkist heast. Paljust just ei oska keegi öelda.
Riigiõiguse teooria räägib, et riik on kujunenud aja jooksul omavahel konkureerivatest jõugruppidest. Selleks, et saada legitiimseks ja eristuda katust pakkuvatest jõukudest, peab riik rakendama proportsionaalseid, olukordade spetsiifikat arvestavaid jõumeetmeid. Ka parlamendi instruktsioonid kohtutele peavad seda arvestama, näiteks laimukahtlustuste lahkamisel, kus võib esineda palju subjektiivset-kvalitatiivset tõlgendamist. "Kohtukirurgid" peaksid opereerima laseriga reaalajas ja võimalikult saalomonlikult, mitte lajatama kurikatega. Õige aeg tulevikuga tegelemiseks on ju tulevikus, mitte praegu.
USA armastatuim pesapallur Babe Ruth kiitles: "rääkida oma saavutustest pole praalimine". Sama printsiip kehtib sigaduste suhtes. Juhul, kui Babe Ruth'i stiilis saavutustele tähelepanu juhtimine ei haise, ei tohi me summutada ka halva käitumise arutamist "külaelanike" poolt. Lubatud kriitika ja laimu vaheline joon on kitsas. Seda tunnevad riigikogulased, aga joont vähem hästi tundev publik hakkab lihtsalt suud rohkem pidama. Pole hea, kui n.ö. külakoosoleku protokollija ei julge oma märkmeid Internetti enam riputada.
Lihtsalt seepärast, et juhtoinastele, kelledele juristi palkamine on jõukohane, meeldiks opereerida turvateki sumbutava kaitse all, ei tähenda, et meie - ettevaatlikuks tehtavad potentsiaalsed kommentaatorid - peaksime nõustuma allikakaitse seaduse halvimate sätete kehtestamisega. Ärme anname kohtunikele võimalust ülepaisutatud ja etteaimamatu suurusega ennetustrahvide kasutamiseks tõkendilaadsel viisil kohe esimesel korral. Pole mõõdutundeline, kui Riigikogu sikutab kogu ühiskonna koerarihma ennetavalt.
Tunnistame ausalt - meedia (olgu tegemist suurte või väikestega) ei hävita massiliselt puhta vestiesisega ärimeeste ja poliitikute karjääre ja kuulsust. Üldiselt on neil visad hinged, ise nad sinna kippusid. Büünelolija nahk peab olema raasu paksem. Võim on n.ö. eliidi, mitte kommijate käes, ja jõudude vahekord niigi ebatasavägine.
Seaduseelnõu 659 autorid loovad eeltsensuuri institutsiooni. "Valitsuse agent” hakkab istuma sees igas toimetuses, plakativalmistajas, ja kõikide veebipäevikute autorite otsmikuis. See meede võib istuda tuhandete normaalsete inimeste peades, aga seadus ei suuda ju patoloogilisi laimajaid vaikima panna!
Ennetavat laadi seadused on tagasiulatava toimega seaduste pahad sugulased. Tagasiulatavaid seadusi rakendavad üksnes maad, mis pole õigusriigid ega vabad. Elame mõningate noorte eesti poliitikute väitel juba praegu “postdemokraatlike” rezhiimide ajastul, millise fraasi kõla peaks ajama külmajudinad peale mõtlevatele inimestele. Vabades ühiskondades ei tule meediaorganisatsioonide sulgemine riigi poolt kõne alla. Aga kas suurte trahvide mõju ei tarvitse anda sama tulemust, varjatud kujul? Ajakirjandus, mis edastab lihtsalt ilmateateid ja kolmanda järgu rämpsfilme selle asemel, et puurida sügavale, on minetanud oma tegeliku väärtuse. See siin pole tavaline hoiatuskiri. Riigikogu mängib tulega.
Raamatus “Uus külm sõda” kirjeldab Edward Lucas kuidas Saksamaa mainekaitse seadused töötasid nelja aasta eest Gerhard Schröderile kasuks, samas aga minu arust Saksamaa ja Balti riikide huvidele vastu. Asi on selles, et Liidukantsler Schröder andis miljardieurose salajase laenutagatise Nord Streami gaasijuhtme projektile. Sellelt kohalt lahkudes asus Schröder kohe Nord Streami emafirma Gazpromi ehk "Kremli energeetikadepartemangu", nagu Lucas kirjutab, tütarettevõtte nõukogu esimeheks. Ameerika poliitik Tom Lantos on nimetanud Schröderi mitmeid selliseid küsitavaid käitumisi “poliitiliseks prostitutsiooniks”. Millest inimese maine ikka koosneb, kui mitte meie hinnangutest tema tegudele? Aastal 2006 saavutas Schröder kohtuvõidu praeguse Saksamaa välisministri Guido Westerwelle üle, kuna viimane oli väitnud, et eksisteerib seos Schröderi kui Saksa riigijuhi tegude, ja tema hilisema hea käekäigu vahel Kremli soosikuna. Erinevus eestlastest blogipidajate ja Saksa välisministri võimaluste vahel on arvestatav. Westerwelle selja taga seisab suur erakond ja valitsuskabinet. Westerwelle pole lõpetanud sama asja kordamist Schröderi kohta, ainult et teiste sõnadega. Väga suur ja isiklikult mõjuv ennetav trahv võiks aga panna Westerwelle lõplikult vaikima Gerhard Schröderi käitumise suhtes.
Eestlased pole mässajad. Suurelt jaolt teevad nad nii, nagu riigijuhid neilt ootavad. Kõikjal Euroopas, kus on hulgaliselt vähemkindlustatud inimesi, tõusevad meeleavaldajad masuoludes tagajalgadele ja nõuavad, et IMF ei tooks neile kokkuhoiumeetmeid ja muid raskusi kaela, ja et jamade eest vastutust jagavad poliitikud astuksid tagasi. Ainult mitte Lätis ja Eestis! Seda nähtavasti pragmaatiliselt tunnetades, et meie poliitikute pink on paraku lühikene. Et meil pole teist teed, muid adekvaatseid erakondi kusagilt võtta. Kuid jutt käib ka rahvuskarakterist. Kui eestlasele teatada, et teda homme üles puuakse, küsib tüüpiline meie inimene palju nööri timukahärra vajada võiks. Eestil pole uurivaid ajakirjanike ega kodanikujulgust liiga palju, vaid vähe. Uurivaid ajakirjanikke, kui mitte ajaveebide pidajaid, on kõikides riikides ning kõikidel aegadel liiga vähe.
Kas inimkonna hädad pole tingitud rohkem matslikust käitumisest ja halvasti valitud sõnadest, kui sallimatusest? Sel juhul õpetagu kohus meile seda, kuidas sõnastada EI tuleks, mitte vaikimist. Kui meie sõnadeseadjate tagasihoidlike ridade suud langevad kinni, on see video, mida me ei pruugi suuta enam algusesse tagasi keerata. Poliitikutele mugav, aga pluralismile mitte.
See, kes tunneb, et tema head nime on rikutud, saab ka praegu kaebuse esitada. Eksisteerib ka esialgse õiguskaitse mehhanism, millele kohtunikul kiiresti reageerida tuleks. Olemasolevaid seadusi saab paremaks häälestada. Arenenud riikide kogemus näitab: enamus ülbitsemisel sündida lasknud väljaannetest reageerib nagu vaja end puudutatuna tundvate isikute juristide hoiatustele. Riigikogu võiks reguleerida asja hoopis nii, et ajalehed on kohustatud avaldama õiendused ja vabandamised piisavalt suure pealkirjaga kohe esimesel või teisel veerul. See oleks alles innovatsioon!
Eesti ajakirjandusvabadus vajab avaramaks muutmist, mitte vastupidi. Olen veendunud, ja mina pole ainus, et teatud toimetustes peetakse musti nimekirjasid isikute suhtes, kellede arvamus pole teretulnud suuremates väljaannetes, või kas on tegemist lihtsalt teatud konkreetsete mittesoovitud teemadega, milledest minusugused kirjutada tahaksid, kuid ei tohi?
Alles jäi meile rahvusvahelist pori külge seoses uppiläinud ERSO ja Neeme Järvi looga. Allikakaitse seaduse jõustudes langeb Eesti ajakirjandusvabaduse reiting rahvusvahelistes tabeleis, kahjustades me nime veelgi. Kurja tähe all sündinud allikakaitse seaduse need osad, mis olevat mõeldud inimeste au ja hea nime kaitsmiseks, ei tugine tervele talupoja mõistusele. Konkreetselt süütute inimeste mainet kahjustavad "retsidivistid" vajavad korduvat karistamist, mitte potentsiaalsed sõnavõtjad pärast esimest libastumist, ega ühiskond tervikuna. See ebaõnnestumine viib meid eemale parimatest klassikalistest lääneriikide tavadest ja tagasi pahade riikide vööndi poole, kust me alles hiljuti pääsesime. Presidendil tuleks seadus Riigikokku tagasi saata.
