Aeg-ajalt jälgin ma Eesti Televisiooni hilisõhtuseid saateid riigikogu tööst. Ühel hetkel tabasin ma end fantaseerimast: mis juhtuks, kui järgmistel riigikogu valimistel saaksin ma otsemandaadi parlamenti.
Tulla Ameerikast ja müüa eestlastele kapsasuppi on täiesti teine asi, kui ütelda neile, kuidas oma riiki valitseda. Ütlen „neile” sellepärast, et mina olen ja jään siin alati sissetulnuks, võõraks, outsider'iks.
Aga tagasi riigikogu juurde – õhkkond seal meenutas mulle kangesti klassiruumi. Esimees – või õpetaja – istub autoriteetselt klassi ees, mis on täis igavlevaid õpilasi. Mõned neist, peamiselt esiridadest pärit, kuulavad üsna teraselt. Nemad on veendunud, et päeva lõpus juhtub midagi olulist, millest nad ei raatsi ilma jääda. Spikerdajaidki leidub selles klassis. Nende näost on näha, et juhtugu mis tahes, nemad juba vahele ei jää. Jutustajad ja tagaselja rääkijad on end tagumistesse pinkidesse sokutanud ja seal pole mitte ainult tütarlapsed. Nad hoiavad kokku ja püüavad õpetajat mitte segada – või on asi siiski vastupidi, et õpetaja katsub mitte segada seda kampa. Tagapingis arvan ma nägevat paksu poissi, kes lennutas paberkuuli prillipapast kõhna, süvenenult märkmeid lugeva tüdruku suunas.
Paar macho-välimusega poissi naeravad üleolevalt kiitsaka kaaslase üle, kes meeleheitlikult katsub midagi selgitada. Silma torkavad ka paar uustulnukat, kes toimunust mitte midagi ei taipa. Nemad peavad toetuma oma loomulikule intelligentsile, et leida uusi sõpru ja sulanduda seltskonda. Teistest, kes on klassis olnud aegade algusest peale, rohkem kui 15 aastat, õhkub teatud jäikust ja üleolekut. See võib olla kas hea või halb, sõltuvalt asjaoludest.
Kogu seltskonnas on ka priimuseid, kes silmanähtavalt teraselt jälgivad toimuvat ja võtavad sellest isegi osa.
Ja koolipapa ei paista kogu sellest kambast ja tema tegemistest suurt hoolivat.
Kes on need täiskasvanud, kes niisuguses klassiruumis istuvad? Võib-olla ei saanud neil omal ajal küllalt koolipingis istumisest? Ehk peaksid nad – nagu väidab budism – jääma klassikursust kordama niikauaks, kuni nad saavad oma hinded lõpuks korda.
Aga tegelikult on asi ju selles, et parlamenti valitakse neid, kes said oma tööde ja tegemistega hakkama ehk siis pääsesid järgmisesse klassi.
Nagu koolis saavad lapsed heade tulemuste eest häid hindeid, peaksid ka parlamendi liikmed saama näiteks preemiat, kui nende töö tulemused on head, näiteks kui keegi neist annab käiku eriti vajaliku ja läbimõeldud seaduseelnõu. Muidu on meil terve saalitäis inimesi, kelle mõõdupuuks pole muud kui nende tagasivalimine samasse kohta.
Ühes Hiina provintsis makstakse kohalikule arstile vaid nii kaua, kuni kõik elanikud on terved. Haiguste ennetamine on igal juhul tagajärjekam kui nende ravimine. Seega on siin kõige tähtsamal kohal arsti vastutus oma hoolealuste tervise eest.
Hippokratese tõotust andes kinnitavad noored arstid, et arst ei tohi teha patsiendile valu. Minu meelest peaks värskelt valitud parlamendiliikmed ametisse astudes andma samasuguse tõotuse. Samuti peaksid nad oma varaga vastutama, kui nad on andnud välja seaduse, millel on negatiivsed tagajärjed. Just nii tehti 14. sajandil Veneetsias, kus riiki valitsesid auväärt perekonnad rotatsiooni korras, ja kui keegi valitsemises vigu tegi, vastutas perekond kogu oma maise varaga. Kui seaduse toimest tulenenud tagajärjed suudetakse likvideerida, siis võiks seaduseandja jälle oma eluga rahulikult edasi minna. Just täpselt nagu kooliski, kui laps astme võrra kõrgemasse klassi üle viiakse.
Mulle ei meeldinud omal ajal koolis käia. Olin üks nendest, kellel olid kodused ülesanded alati tegemata, seepärast on mul meeles pidev hirm vahelejäämise pärast, ja mul ei paistnud kunagi olevat vastuseid õpetaja küsimustele. Praegu tahaksin isegi teada saada, mida ma tookord küll oma elust mõtlesin.
Eks ma seepärast kümme korda mõtlen, enne kui mul tuleb pähe kavatsus minna poliitikasse.
Riigikogu nagu klassituba
Arvamus
TRENDING
