Andres Herkel 21. juuni, 2016
Riigikogu selle aasta esimese poole istungite statistikas üllatas see, et napp poolteist tundi jäi puudu suure saali tööaja kestvusrekordist. Kokku töötas Riigikogu sel poolaastal 274 tundi ja 30 minutit. Seda ei saa seletada ühe ööistungiga, neid on ju ennegi olnud. Pigem on asi ikka selles, et nüüd on erakondi ja saadikurühmi rohkem ning see lisab aruteludele vürtsi.
Vabaerakond on püüdnud tööaega kasutada nii, et meil valijate ees häbi ei oleks. Püüame eelnõude menetlemise ja arupärimistele vastamise ajal saalis olla ja kõigil teemadel kaasa rääkida. Pole siis ka imestada, et meie liikmed tõusevad esile aktiivsemate kõnepidajate ja küsijate hulgas. Oleme sellega parlamenditööd teadlikult elavdanud. Meie eesmärk pole valitsust kiusata, vaid esile tuua sisulised probleemid.
Kahjuks ei ole see kaasa toonud teist parlamenditöös vajalikku muutust. Meie eesmärk on suuta kasvõi mõnikord kaotada rindejoon koalitsiooni ja opositsiooni vahel, et saaksime toimida kollektiivse ajuna, mis valitsusest tulnud eelnõud paremaks ja vettpidavamaks teeb. Samuti oleme valmis pakkuma tasakaalukaid lahendusi, et rahustada kraaklevaid äärmusi ja leida ühiskonda tasakaalustavaid lahendusi.
Poolaastat kokku võttes tuleb tõdeda, et mitme olulise küsimuse arutamine on toimunud viisil, mis kirjeldatud eesmärke ei toeta. Esimene märksõna on kompromissipuudus. Kired kooseluseaduse pooldajate ja vastaste vahel olid kuumaks köetud juba enne, kui Vabaerakond Riigikokku jõudis. Meie paarkonnaseadus pakkus kompromissi ja läbis ka esimese lugemise, kuid kaugemale pole võitlevad pooled praegu valmis minema. Siiski võib meie pakutud lahendus aja möödudes taas poolehoidu leida, sest see pakub väljapääsu.
Hooaja tähtsaim teema oli haldusreform. Selle menetlemine näitas küll Riigikogu praeguste tööharjumuste halvemaid külgi. Nii suure mahu ja mõjuga eelnõude puhul on tark teine lugemine katkestada, et avada menetlus uutele muudatusettepanekutele ja leida paremaid lahendusi. Rääkimata muidugi sellest, et opositsiooni muudatusettepanekuid tuleks ka sisuliselt kaaluda. Midagi sellist ei toimunud. Maha ei hääletatud mitte ainult opositsiooni ettepanekud, vaid tegelikult näidati ust ka kõigele, mida koalitsiooni kuuluvad saadikud sel teemal tegid.
Kokkuvõtvalt on seadusloome initsiatiiv täielikult valitsuse käes. Riigikogu enesekehtestamiseks on vaja eeskätt koalitsioonisaadikute ärkamist. Ehk järgmine märksõna kompromissipuuduse kõrval on saadikute seadusandliku initsiatiivi loovutamine valitsusele.
Kui siia lisada kramplik soov mitte säilitada Riigikogu komisjonide salvestisi ja töömaterjale, siis saame üpris kurva pildi. Otseti öeldes: „Me teeme seda, mida meilt tahetakse ja ärge tahtke teada, kuidas me seda teeme või millised olid vaidlused.
Õiglane on siia siiski lisada ka helgemaid momente. Vähemalt nüüdsest tehakse komisjonide protokollid nii, et sealt saab aimu ka seisukohtade kujunemise ja arutelu käigu kohta. Samuti võib mõnda komisjoni mõne saavutuse eest kiita. Nii töötas majanduskomisjon pühendunult arenguseire seadusega ja kultuurikomisjon suutis pärast pool aastat kestnud puksimist viia erakooliseaduse mingigi lahenduseni.
Rusikareegel on see, et kui väikesi asju suudetakse ehk mõistlikult lahendada, siis mida suurema ja kirgi kütvama küsimusega on tegemist, seda raskem on mõistlikule lahenduskäigule loota. Et olukord muutuks, ei peaks valitsus iga suurema otsuse läbiviimiseks meid buldooseri või teerulliga kostitama. Opositsioonikaaslastel soovitaksin aga loobuda ka ööistungite kergekäelisest rakendamisest. See annab teerullile vaid kütust.
Head võidupüha ja kaunist jaanipäeva kõigile!
(Allikas: autori veebipäevik)
Riigikogu on elavam, kuid koalitsioonil vanad kombed
Arvamus
TRENDING
