www.DELFI.ee
Foto: Karli Saul
http://www.delfi.ee/news/paeva...
Riigikogulane Peeter Ernits kostitas justiitsminister Urmas Reinsalut iseäraliku komplimendiga, öeldes, et on küll viimasel ajal kahelnud Reinsalu adekvaatsuses ja arvanud, et minister vajab rahustavat süsti, kuid midagi nii arukat kui Reinsalu viimane sõnavõtt, pole ta selles saalis veel kuulnud.
Istungil tegi justiitsminister Urmas Reinsalu ettekande õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta aastani 2018 ning esitas riigikogule kümme ettepanekut õigusloome mahu vähendamise kohta.
Keskerakonna saadik Peeter Ernits ütles seejärel sõna saades, et ehkki viimasel ajal on ta kahelnud ministri adekvaatsuses, pole ta riigikogu saalis veel kuulnud midagi nii arukat kui seda oli Reinsalu äsjane ettekanne.
„Lugupeetud riigikogu juhataja ja justiitsminister! Kuigi teie viimase aja sõnavõtud on jätnud mulle mulje, et justiitsministrina pole te enam adekvaatne ja peaks mõne rahustava süsti saama või ametist puhkama, siis midagi nii arukat ei ole ma siin saalis veel kuulnud. Nii et, nagu öeldakse, kaksteist punkti minu poolt ja ma olen siiralt teie meelt, et nii tulekski teha. Aga ütelge nüüd, kui palju neid eelnõusid, mida me sel aastal peame siin hakkama menetlema ja menetleme, peaks teie hinnangul praegu sisuliselt prügikasti saatma ja äkki oskate öelda, mille. Aitäh!“ sõnas Ernits.
Reinsalu ei jätnud oma vastuses saadiku solvangule reageerimata. „Aitäh! Ma õnnitlen teid osavuse puhul solvang ja kompliment ühte lausesse põimida, et selle eest kaksteist punkti,“ sõnas Reinsalu ja jätkas sisulise vastusega:
"Eraldi võetuna iga üksik õigusnorm, mis on välja töötatud ja reguleeritud, selle puhul väita, et tegemist on mõttetusega või et seda pole vaja, on ta mingi maagaasiseaduse täiendamise seadus või nõnda, et selle puhul muutub see ülimalt keeruliseks. Ettekujutus, et me ütleme, et tõmbame nimekirja ja ütleme, et meil on halvad seadused Eestis ja head seadused, kustutame ära halvad seadused, jätame ainult head seadused või võtame vastu üksnes n-ö häid seadusi ja neid, mis me arvame, et on halvad, see õigusloomepoliitika lähenemises, siis ma olen veendunud, et me seda tulemust ei saavuta. Seda näitavad mitmed rahvusvahelised kogemused, kus on püstitatud seda eesmärki. Me saame saavutada seda, et meil ei ole õigusloomes üldiselt ja kahtlemata see tabab sellisel juhul loomulikult ka neid n-ö häid seadusi, mida me kujutame ette, et oma maailmavaatest või ühiskonna reguleerimise vajadusest peaks olema menetletud, et me võtame selle tempo maha. Küsimus sellest, et ei ole keegi see ilmatark, et öelda, aga tõenäosus selles kiiruses ja mahus, mis meil täna õigusloomes on, et see n-ö viga või ebaratsionaalsus või ebavajalikkuse element sisse tuleb, on lihtsalt tõenäosusteooria järgi suurusjärgus suurem."
Reinsalu sõnavõtt, mis Ernitsas vaimustust esile kutsus:
Ma ei hakka kõnelema sellest statistilisest õigusloome poliitika täitmise aruandest, mis on kõigile parlamendiliikmetele materjalide seas kättesaadav. Ma tahan rääkida sellest, mis minu hinnangul on õiguspoliitikas ja õigusloomes kõige olulisem. See on see, kui suur on meie seaduste maht, mida me toodame, ja kui suur on see kiirus, millega me eri seadusi menetleme.
Kui me lõime oma rahvuslikku õiguskorda 1990. aastate alul, oli õigustatud hädavajalik ülehelikiirusel õigusloome. Samamoodi oli väga selge põhjendus selleks siis, kui me soovisime saada Euroopa Liidu liikmeks. Nüüd on meil rahvuslik õiguskord olemas ja see õiguskord toimib. Ometi ei ole uute reeglite muutmise tempo raugenud, vaid kiirus ja maht kasvavad. Möödunud aasta 1. jaanuaril kehtis Eestis 386 seadust. Ainult kolme istungjärguga, kolme istungjärguga muudeti vähemalt korra 320 seadust 386-st. Nagu ma ütlesin, sellise tempoga muudame selle parlamendi koosseisu ajal suures plaanis vähemalt kolm korda kõiki seadusi. Seaduste masstootmine suurendab halduskoormust ega võimalda ühiskonnal piisavalt mõtestada selle mõjusid. Jah, õigusriigi fundamentaalne põhimõte on, et isikute põhiõigusi reguleerivad küsimused ja olulisemad ühiskonna probleemid, kuidas avalik võim käitub, oleksid seadusega reguleeritud. Kuid ülereguleerimine on vastuolus õigusriigi olemasoluga, sest sellega luuakse õiguse vähene prognoositavus ja tekitatakse reeglite kaskaad, milles heauskselt orienteeruval inimesel või subjektidel on keeruline toime tulla. Ametnikkonna ressurss üldiselt on raha, mida jagada ja reeglid, mida luua. See on tegelik võim. Kui luuakse juurde massiliselt uusi reegleid, siis suureneb ka bürokraatia ehk valitsussektor. See on universaalne seos.
Meil on paberi peal olemas hea õigusloome poliitika, mille täitmise üle ma siin aru annan. Meil on olemas hea õigusloome põhimõtted ja õigustehnika eeskirjad, mis peaksid teoorias tagama seda, mis praktikas paraku halva näitena toimib. Me peame asuma neid põhimõtteid täitma. Tegelikkuses on need jäänud teooriaks ja paberi peale väga paljudel juhtudel. Suvel tegin ma valitsuskabinetile ettepanekud, mis puudutasid õigusloome mahu vähendamist. Justiitsministeerium töötab praegu välja selle kava rakendusplaani. See kava on lühikese ja selge eesmärgiga. Tõmbane seaduste masstootmisele pidurid peale! Vaadake, seaduste ülereguleerimist ühiskonnas ja seaduste masstootmist võib väljendada ja on võimalik hinnata kvantitatiivselt. Aga paljuski jääb see ühiskonna jaoks tunnetuse küsimuseks – tunnetuslikuks küsimuseks, mida ei ole võimalik formalistlike n-ö mõõtudega väljendada. Minu väide on: ee tunnetus, et Eesti õigusloome on muutunud ülereguleerivaks ja liiga kiireks ja liiga heitlikuks, on Eesti ühiskonnal olemas.
Ma moodustasin Justiitsministeeriumi juurde ennekõike riigi õiguspoliitilise kursi mõtestamiseks õigusloome nõukoja. Seda juhib Jüri Raidla, sinna kuuluvad Allar Jõks, Ülle Madise, Lauri Mälksoo, Toomas Luman, Jaan Ginter, Annika Uudelepp, Mihkel Oviir, Lasse Lehis ja Valdo Kalm. Selle nõukoja esimene ja selge sõnum mulle oli see, et kõige olulisem küsimus õigusloomepoliitikas peab olema riigi konkurentsivõime, inimeste vabaduste ja õigusriigi seisukohalt see, et tõmmata seaduste masstootmisele pidurid peale.
Seaduste tootmise kiirus on ülisuur ja see kasvab. On tõsine probleem, et inimesed ei jõua uue õigusega kohaneda. Me peame kehtestama – ja see kehtestamine eeldab ennekõike parlamendi hoiakut – ultima ratio põhimõtte õigusloomes. Uuel seaduseelnõul peab olema süü presumptsioon. Selle loojatel on kohustus tõestada avalikkusele ja parlamendile, et seda seadust on vältimatult vaja ja puudub muu võimalus antud küsimust lahendada. Ja põhjendus, et vajalik on seda teha, kas õigusloomelise esteetika või filigraanse halduse reguleerimise nimel, ei ole selleks aluseks piisav.
Kui ma pöördusin oma ettepanekutega, mis puudutasid õigusloome mahu vähendamist, ühiskonnahuvirühmade poole, siis tagasiside oli väga selge ja ühemõtteline. Tsiteerin Kaubandus- ja Tööstuskoja hinnangut: "Kaubandus- ja Tööstuskoda nõustub, et õigusloome probleemiks on õigusaktide muutmise kiirus. Seda kinnitab ka kaubanduskoja poolt aastas analüüsitavate eelnõude arv. Kui 2012. aastal avaldasime arvamust 90 ettevõtlusvaldkonna eelnõu kohta, siis eelmisel aastal oli see number juba 140. Leiame, et sageli ei ole õigusaktide muutmine hädavajalik, piisaks järelevalve tõhustamiseks, olemasolevate normide rakendamisest või õigusteadlikkuse tõstmisest. Kuid näeme, et eelistatakse probleemi lahendusena ikkagi eelnõu väljatöötamist." Kaubandus- ja Tööstuskoda peab väga oluliseks, et ettevõtjate halduskoormus summaarselt ei suureneks aasta aastalt, seetõttu tuleb eelnõude väljatöötamisel arvesse võtta ka kavandatavate muudatuste mõju ettevõtluskeskkonnale. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Tööandjate Keskliit, E-riigi Akadeemia, Praxis, Eesti Koostöökogu ja Avatud Valitsuse Partnerlusümarlaud tegid oma ühisseisukoha: "Oleme arvamusel, et kava väljatöötamisel püstitatud üldine eesmärk järgida õigusloomes ultima ratio põhimõtet väärib toetust ja kindlapiirilist tegevuskava selle põhimõtte senisest tulemuslikuks elluviimiseks. Puudustele õigusloome kvaliteedis on korduvalt tähelepanu juhtinud ka valitsusvälised organisatsioonid, kes sageli puutuvad kokku kahe äärmusega – kas korralikult kavandamata õigusloomeprotsessiga, mille eesmärk on ebaselge ja kulgu keerukas jälgida või initsiatiivikust ahistava või liigselt bürokraatliku regulatsiooniga." (tsitaadi lõpp). Teenusmajanduse Koda kirjutab (tsiteerin): "Toetame lähenemist, et vähimagi võimaluse korral tuleks lähtuda sellest, et ühiskond ise suudab oma suhteid olulisel määral reguleerida, tulenevalt väärtuspõhisusest, mitte läbi riigi poolt antud konkreetsete koormavate regulatsioonide, mille täitmise kontroll on teadupärast püsivalt ebapiisav, mistõttu ei ole ka normiandja suhtes vajalikku autoriteeti."
Ma esitan Riigikogule oma ettepanekud, mida teha. Ja need ettepanekud tähendavad seda, et see poliitiline hoiak – küsimus ei ole konkreetses eelnõus, kus jookseb ideoloogiliste valikute puhul parlamendis alati maailmavaateline veelahe, vaid küsimus on selles, kuidas me õigusloomet kujundame – see hoiak on tegelikult parlamendi kätes. Muutus saab alata parlamendi filosoofilisest määratlusest, milline peaks olema riigi õigusloome.
Esiteks, igale uuele seadusele peab eelnema väljatöötamise kavatsus. Ma teen siit kõnepuldist teatavaks, et kavatsen ministrina jätta kooskõlastamata need seaduseelnõud, mille puhul väljatöötamise kavatsusi ei ole, välja arvatud legitiimse põhjendusega kriisijuhud. Kuskil peab olema piir ja see piir on kätte jõudnud Eestis. On hämmastav, et teoorias see kavatsus, kus öeldakse ära uue seaduse idee lühidas vormis, peaks olema täna kõigil seaduseelnõudel, välja arvatud kriisijuhud. Praktikas oli see möödunud aastal vaid 19%-il seaduseelnõudest. Selle aasta 7 kuuga vaid 9%-il seaduseelnõudest. Vaadake, mille pärast on see oluline. See ei ole formaalne dokument, kus võetakse lühidalt kokku idee, milleks mingit seadust vaja on, vaid on see tegelik kaasamine, mis kõige varasemas faasis võimaldab võtta seisukoha, kas tegemist on mõistliku asjaga või ülereguleerimisega. Vaadake, kui asi on juba valmis, kui auto on juba liinilt välja tulnud, on juba seletuskiri ja väga professionaalselt ette valmistatud seadusetekst, siis selle asja sünniõigust vaidlustada on ühiskonnas huvirühmadel, poliitikutel väga keeruline, sest siis sa oled juba selles paradigmas sees. Seega, meil õnnestub õigusloomet ohjata siis, kui me saame sisuliselt arutada seda kavatsust. Ja see on tee ja võimalus ka parlamendile saada suuremat võimu järelevalve teostamisel valitsuse üle. Ma kutsun üles parlamendi komisjone hakkama koos ministritega arutama seaduseelnõude väljatöötamiskavatsusi. Ideid, mida ministrid kavatsevad või plaanivad tuua parlamendi ette. Reaalselt see suurendab parlamendi faktilist võimu määratult. See kriitika, mida riigi ametiasutused esitasid minu ettepanekule, et peab olema kõigil seadustel väljatöötamise kavatsus, oli väga jõuline. Ja minu järeldus sellest on see, et ametnikkond saab aru, et see kontrolliruum sellisel juhul libiseb kuhugi mujale, kui kõigil seadustel on see väljatöötamiskavatsus ja ka parlamendil on võimalik väljatöötamiskavatsuste faasis kujundada oma seisukohti. See tähendab teistsugust õigusloome kujundamist.
Ka senistel juhtudel me näeme seda, mis puudutab väljatöötamiskavatsusi, et sellel on olnud positiivsed mõjud. 2015. aastal näeme seda, et kui väljatöötamiskavatsus on olnud koostatud, kolmel juhul, ja see ei ole leidnud avalikkuses toetust, võib juhtuda, et seda seadust ei sünnigi. See on positiivne saavutus, mitte negatiivne saavutus. Me näeme, et väljatöötamiskavatsuse faasis on võimalik juba lahendada ka mõistlikes regulatsioonides sisulisi probleeme esialgses faasis, näiteks aasta alul väljatöötamiskavatsus, mis käsitles sotsiaaltoetuste taotlemise automatiseeritud süsteemi loomist. Ja me näeme ka seda, et nende väljatöötamiskavatsuste puhul on probleem selles, et ei püüta näidata alternatiivina, lisaks regulatiivsele lahendusele, ka seda, kuidas on võimalik mitteregulatiivselt seda küsimust lahendada. Näiteks, 2014. aasta tolliseaduse väljatöötamiskavatsuse puhul kavandati vähendada tolli töökoormust ja tagada tolliagentuuride kvaliteetsem teenus sel moel, et pannakse agentuuridele kohustus läbida iga viie aasta järel eksam. Kavatsusest aga ei selgunud, mis mõttega seda koormust peale asetada agentuuridele, kui tegelikult oleks võinud seda lahendada ka infovahetuse ja koostöö vormis. Ja see võetigi välja sellest seaduseelnõust. Väljatöötamiskavatsuse järel järgnenud eelnõust võeti eksamikohustus välja ning nõustuti, et need koostajad ei olnud kindlad ega olnud ka võimelised hiljem põhjendama selle mõistlikkust.
Häda on olnud ka selles, nendel väikesel juhul hulkadest protsendi kaalus, kus väljatöötamiskavatsus on juba olnud, aga seaduseelnõu tuleb ülimal lühikese aja järel sellele kohe järgi. Minu jaoks jätab see mulje, et tegelikult on seaduseelnõu juba olemas olnud ja väljatöötamiskavatsus on muutunud lihtsaks formaalseks bürokraatlikuks dokumendiks. See kindlasti ei saa olla väljatöötamiskavatsuse mõte. Ma toon näite, mis puudutab julgeolekuasutuste seadust ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsust, mis esitati kooskõlastamisele selle aasta juuni lõpus. Eelnõu kooskõlastamise ajaks oli märgitud juuli ning juba septembris loodeti see seadus jõustada. Seega, süü presumptsioon uutele seaduseelnõudele. Teiseks, seadustel peab olema väljatöötamiskavatsus, kus on lühidalt määratletud see, milleks uut regulatsiooni plaanitakse ja näidatakse ära, et see on alternatiivitu otstarbekam lahendus ühiskonna huvides.
Teiseks, ma teen ettepanku, et õigusloome mahu vähendamise küsimuses parlamendi õigus- ja põhiseaduskomisjoni vedamisel tehtaks tõsine parlamentaarne kuulamine ning sõnastatakse selle parlamendikoosseisu õiguspoliitiline doktriin, mis puudutab seadusloome mahu poliitikat. Mitte ükski poliitiline jõud ei lubanud suuremat bürokraatiat ja rohkem reegleid. Tõstke käsi, kes seda lubas valimistel. Täna on küsimus selles, mis on tasakaal. Mis tasakaalustab ametnikkonna perpetuum mobile süsteemi õigusloomes. See tasakaal saab olla valitsus, see tasakaal peab olema seadusandja.
Kolmandaks, ärgem kiirustage uute seadustega. Kui seaduseelnõu mõju on parlamendi meelest segane, siis tuleb aeg maha võtta ja nõuda uut mõjuanalüüsi. Teeme vähem seadusi ja anname nende jõustumiseks oma aja. Sada eraldi seadusemuudatust, veel vähem järgmisel aastal, on täiesti realistlik nõudmine.
Neljandaks, ühel osal seadustest on oma poliitiline ja ideoloogiline mõõde, mille üle, nagu ma ütlesin, jookseb maailmavaateline veelahe. Kuid lõviosa seadustest on need, mille üle siin parlamendisaalis mingisugust poliitilist debatti ei peeta, need on kiretud regulatsioonid. Jüri Raidla on öelnud, tsiteerin: "Sel päeval, kui Riigikogu jõuab ühiselt veendumusele, et mingi seadus on ülereguleerimine ja lükkab selle menetlusest välja, siis on Eestis tegelikult jõustunud parlamentarism."
Viiendaks, kutsun üles riigikontrolöri hindama oma ülevaates Riigikogule õiguskoormuse kasvu ühiskonnale. Me peame kehtestama põhimõtte, et kui uus haldusregulatsioon tuleb, siis kuskilt peab ettevõtjate koormus vähenema. Seda tuleb eriti nõuda majandus-, rahandus-, ja keskkonnakomisjoni fookuses. Õigusloome oli 1990-ndatel SKT-ga seotud sedapidi, et reeglite olemasolu, võime ühiskonnal eraomandit kaitsta, tõi Eestisse raha, välisinvesteeringud. Eelmisel kümnendil tõid Euroopa reeglid, mida me jõustasime meile nii Euroopa Liidu rahalisi vahendeid otseselt kui ka läbi välisinvesteeringute ja avanenud siseturu. Seeläbi elavnes majandus. Nüüd on oht selles, et see asi on vastupidi – uued reeglid võivad pidurdada ühiskonnas jõukuse kasvu ja raha teenimist.
Kuuendaks, suur osa õigusloomest on Euroopa Liidu õiguse rakendamine. Selle vohamise ees oleme me kahekordselt kaitsetud. Me peame kasutama seda ultima ratio põhimõtet ka kõigi uute Euroopa Liidu õiguse initsiatiivide puhul. Seda õigusloomet ei tule võtta kui mingit kaugel olevat asja, sest küll suhteliselt pika, aga ajalises mõttes, kui vääramatu jõuga Euroopa Liidu ministrite nõukogu tasemel on õigusinitsiatiiv vastu võetud, jõuab see meie riigisisesesse õiguskorda, kus parlamendil on tegelikult n-ö pädevus piiratud rakendamisel. Nõuda tuleb direktiivide ülevõtmisel selgelt, et oleks näha kontuur, kust kulgeb nõue direktiivi üle võtta ja kust tuleb sisse meie oma rahvuslik agarus asju üle võtta rohkem, kui see tegelikult määratud on. Eesti terve talupojamõistus on nendes küsimustes ka Euroopa Liidus vajalik. Ja me peame seda mõtteviisi, kui me ise suudame seda hoiakut kehtestada oma rahvuslikus õigusloomes, jäigemalt ka sisse viima Euroopa Liidu ühises õigusloomes.
Seitsmendaks, seaduste puhul ma kutsun üles välja jätma menetlusest selliseid tarbetuid haldussiseseid regulatsioone, mis ei taga inimeste õigusi, vaid reguleerivad üksnes tehnilisi protseduure. Ma kutsun üles siin Riigikogu rohkem õiguskantsleri arvamust küsima selles, kui palju on mingis täiesti legitiimses eluvaldkonna reguleerimises tegelikkuses vaja seda küsimust reguleerida seadusandja tasemel ja kui palju see võib jääda seaduse tekstist välja. Ma ütlen veel kord, ülereguleerimine ei ole see voorus, mis tagab õigusriigi toimimise.
Kaheksandaks, uued seadused tulevad peale. Mis vanadest sai? Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on nendest küll saanud? Kutsun üles kõiki komisjone parlamendis valima välja kolm üle-eelmisel aastal vastu võetud olulisemat seadust, määrama igaühele raportööri ja tegema mõjuhinnangu. Kui see hinnang päädib mingi regulatsiooni kui mõjuta tühistamisega, on see väga tore tulemus. Kui see hinnang päädib nentimisega, et kõik on okei, on see ka väga hea, sest see tagab teatava eluõiguse ja stabiilsuse olemasolevale reeglile. Kui see hinnang ütleb, et miski läks nihu ja oodatud mõju ei saavutatud, siis on see ju kõige parem – vigane asi tehakse korda. Ja vaadake, pikemas plaanis hakkavad just nimelt siis need väljatöötamiskavatsused tööle, kui meil on laual kõigepealt nende seaduste puhul see idee, mida me soovisime reguleerida, see on leidnud oma legitiimsuse seaduses ja kui me teeme olulisemate asjade puhul ka hiljem järelauditi – kas see idee on realiseeritud sellisel mõjul –, siis see võimaldab väljatöötamiskavatsustega tegelikkust ajaperspektiivis muuta. Vastasel juhul võivad jääda nad väga palju deklaratiivseks ja ühepoolseks aktiks. Ma tahan veel kord öelda, et see suurendab minu hinnangul oluliselt komisjonide tegelikku parlamentaarse järelevalve võimu. Olulisemad seadused peavad olema järelhinnatud ca ülejärgmisel aastal.
Üheksandaks, valitsusel on oma õigusloome tööplaan. Ma panen ette, et seda õigusloome tööplaani, mille koostaja ja vedaja on Justiitsministeerium, kui see järgmise aasta kohta on kokku pandud, ma tutvustaksin Riigikogule. Komisjonidel oleks võimalus anda sellele ka oma tagasisidet. Milles on praegu probleem? Seda suur pilti, mis juhtuma hakkab – rahvuslikus õigusloomes, ammugi veel ma ei kõnele Euroopa Liidu õigusloomest – on minu hinnangul ülimalt keeruline tajuda. Seadusandja puhul – ükskõik, on ta koalitsioonisaadik, on ta opositsioonisaadik, on ta ükskõik millises komisjonis – n-ö suurt õigusloomevälja, ammugi veel Euroopa Liidu õiguse puhul. Oluline on, et me püüaksime seda pilti enda jaoks jaoks n-ö mõtestada, et see oleks meil silmade ees. Siis on meil võimalik teha ka laiemaid õiguspoliitilisi valikuid. Ma jätan kõrvale, nagu ma ütlesin, maailmavaatelised või ideoloogilised valikud, mis puudutavad ühe või teise konkreetse ühiskonnaelulise probleemi lahendamist.
Kümnendaks, kõigi uute reeglite puhul peab olema võimalik öelda, kas need suurendavad ühiskonna jõukust või mitte. Kõige olulisemad küsimused elus on alati kõige lihtsamini vastatavad. Kas see eelnõu vähendab pidurdab SKT kasvu või kavatab seda? Nii on võimalik hinnata minu hinnangul pea kõiki õigusaktide eelnõusid, olgu siis vabaduste juurdeandmise või kuritegevuse vastases valdkonnas, ka sotsiaalvaldkonnas. Jah või ei – see vastus peab olema meil silmade ees või arusaadav mingi otsuse tegemisel. See peab olema kõikides väljatöötamiskavatsustes paika pandud. Sest olukord, mis puudutab meie konkurentsivõimet, on tõsine, on reaalne. Probleem on selles, et need uued reeglid töötavad meie konkurentsivõimele vastu.
Võtame kokku. See õigusloomerong on sõitnud ühes suunas. Me kõik oleme selles rongis olnud. Oleme olnud ja oleme praegu selles rongis oma ülesannetega – valitsus, riigiametkonnad, tegevpoliitikud, kes on seadusandjad. Praegune trend on selline, et rong liigub ühes suunas ja see lisab kiirust. Küsimus on selles, kas see on olnud meie tahtlik valik. Kui mitte, siis mõtestame seda, kas me oleme selle suunaga rahul. Ja kui me leiame, et ei ole, siis võtame hoo maha. Ma loodan neid mõtteid öeldes väga tõsiselt kõigi poliitiliste jõudude koostööle nende teemade mõtestamisel. See on üks hetk, kus me oma riigi õiguspoliitikas, õigusloome poliitikas oleme jõudnud, üks valikukoht ja see valikukoht on parlamendi kätes. Aitäh!
