Õpetaja amet on üldiselt kõigi rahvaste juures püha. Eestlased ei kuulu paraku sellesse kultuuri, kus inimsuhete väline rituaalsus on välja arendatud. Jaapanlased loevad aga õigeks, et kui keisrile tehakse 90 kraadine kummardus,endaga võrdsele 30 kraadine, siis õpetajale kummardab jaapanlane 45 kraadi. Et kraadide aritmeetika oleks mõistetavam, siis tähendab see, et õpetaja on jaapanlase jaoks austuse mõttes pool keisrit.
Kuidas on lugu siis meil Eestis õpetaja austamisega? Meie oma rahva hulgast esimeste teadaolevate õpetajate rida algab 17. sajandist kahest Põhja-Eestist pärit talupoisist Uustalu Bengtist ja Jõesuu Toomast, keda tänased ajaloolased peavad esimesteks palgalisteks eesti koolmeistriteks. Viimaste juures õppis muuseas Ignati Jaak,kaua esimeseks eestlasest koolmeistriks peetu. Seega polegi imestada, et meie teadvusse on sööbinud õpetaja prototüübina ikka majanduslikult suhteliselt vaene, kuid hingelt ja vaimult rikas inimene. Ega meie oma professoridki teisest puust oma päritolult olnud. Kui tuletame meelde kas või Jaan Krossi poolt jälle elavaks kirjutatud meie esimest oma juuraprofessorit Friedrich Fromhold Martensit, kes küll Peterburi ülikoolis õpetas, siis oli temagi tuntus ikka suurem kui rikkus mida ta omas. Kuid õpetajal ja professoril on alati midagi sellist, mida ükski rikkur osta ei saa.
Oma tööga püstitab hea õpetaja välisele nähtamatu samba oma õpilaste südamesse. Eks meie kirjanduse tuntuimad õpetaja kujud, kes kirjutajaid inspireerinud Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (1845-1912), Jakob Westholm (1877-1935) ning ehk meie hinges puhtalt õpetaja ideaalüldkujuna tunduv Oskar Lutsu "Kevade" õpetaja Laur. Ja nii igal sügisel kui lapsed jälle koolipinki istuvad, süttivad ka meis kel pole enam koolipinki iga päev asja, mälestused meie oma õpetajatest. Need mälestusmärgid õpetajatele meie hinges jäävad paraku neid ümbritsetavatele märkamata.
Vaadates meie õpetajatele Lääne-Euroopa riikide- ehk ühiskondade silmadega kuhu me ju kuuluda tahame, siis tundub mulle alati, et midagi on siiski viltu Eesti ühiskonnas, kuigi meid vahel lausa hariduseusku peetakse olevat, ei ole õpetaja oma igapäevases elus omandanud meil seda kohta, mis talle tema töö järgi võiks kuuluda.
Teades, kuidas elavad töötavad ülikoolide professorid Lääne-Euroopas, kellega analoogset õpetamise tööd teen, tean et olen neist paljudest rikkam vaid selles, et minu auditooriumis on enam üliopilasi, kellel silm uuele avatusest särab. Kuid ma tean ka seda, et seal on mitte ainult professor vaid ka näiteks gümnaasiumi õpetaja oma palgalt ning seisuselt tõstetud väga lähedale professorile, kes kuulub kahtlematult ühiskonna eliidi hulka. Millest siis juhtub, et haridususku ühiskond hindab oma noorema põlvkonna õpetajaid palju vähem kui ühiskonnad, kes seda usku nagu vähemalt sõnades ei väida omavat?
Seto mehe moodi investeeringud hariduses. Naabrid viskavad ikka nalja oma üleaedsete kohta. Nii kuulsin üht venelast jutustavat, miks Petserimaa setosid naabrite juures tänaseni pooleusulisteks kutsustakse. Lugu olevat olnud nii, et kunagi ammu käskinud üks seto perenaine laadale suunduval mehel linnas olles ka laps ära ristida. Selleks antud veidi viinalembesele peremehele muidugi ka vajalik ristimisraha kaasa. Kuid laadamelus ununes seto mehel abikaasale antud lubadus. See meenunud mehele alles siis kui juba pool ristimisrahagi oli kulunud napsile. Olukorrast väljatulekuks olevatki vaene mees palunud vene pappi "risti mu laps kas või poolde usku, sest muidu lööb naine kodus mind maha." See naljalugu meenub mulle ikka kui ma mõtlen nendele miljonitele kroonidele, mis Eestis viimasel aastakümnel haridusse ja teaduse edendamisse on nagu juba investeeritud. Kui muutuda kaasaegseks, siis kas mitte just "euroremondid" ja tõesti juba taevasse kasvanud "hariduse investeeringute haldamise kulud" on need "seto mehe laadakulutused", mille tõttu need kes noort põlvkonda tegelikult õpetavad on kui õnnetu laps, kes papa rahakulutuse eelistuse tõttu laadal "vaid poolde usku ristitud sai." Eesti haridussüsteem meenutab täna mitte ainult poolde usku jäänud seto last vaid kõrvaltvaatajale vahel ka Titanicut, sest paistab et asjaosaliste poolt püütakse mööda vaadata vigastustest mis laeva pikas perspektiivis kindlasti põhja viivad. Kriitlise olukorra mõtestamise asemel, võideldakse süsteemi sees sageli hoopis pimesi selle eest, et saada sõita sel uppumisohus laeval kas või lühike teelõik võimalikult luksuslikus kajutis.
Kas investeerida Titanicu küttesse? On selge, et haridusasutuste kaasajastamine on oluline ülesanne, kuid on ka selge,et täna on hariduse investeerimispoliitika unustanud katuste ja katlamajade kõrvalt ära õpetaja. Selles remondituhinas oleme jõudnud olukorda, et mitte ainult keskasutuste vaid isegi pisikeste ülikoolide-koolide suuremad ja väiksemad ametimehed istuvad oma vastremonditud eurokabinettides ja "haldavad hariduse raha". Paraku on olukord nii, et enne kui ei tehta endale hariduse alal selgeks, kui palju on näiteks ruutmeetreid köetavat pinda ühe õpetaja või õpilase kohta koolides-ülikoolides või milline on ametnike-ametimeeste proportsioon võrreldes õpetajate arvuga ning kuidas optimeerida tõesti kaasajale vastavalt haridusasutused nagu püütakse uue kliinikumi ehitusega Tartus teha meditsiini alal, on oht uppuda varsti reaalne. Mõelge ise, kui me sooviksime ka järgnevate aastakümnete jooksul remontida kõik õppeasutuste kinnisvaraobjektid, siis on Eesti oma kinnisvaraarendusega hariduses kindlasti kaotanud igaveseks võimaluse konkureerida hariduse kvaliteedi alal. Kvaliteedi hariduses annab aga ikka ja ainult hea õpetaja. Kas hea õpetaja peab ka 21. sajandi Eestis tingimata ikka vaid vaimult ja mitte ka majanduslikult väärikalt toimetulev olema? Kas on olemas Eesti õpetajate jaoks praegusest olukorrast ka mingi väljapääs?
Kui tahta tänast olukorda Eesti haridusmaastikul ilmekamaks teha, siis võiks olukorda omaaegses Paunveres kujutada nii, et mitte ainult mõisahärra, köster, vallavanem vaid ka kellamees Lible oleksid tegelenud kohaliku vallakooli remon(ti)de rahade "haldamise" ja "õigesti paigutamisega" ning õpetaja Laur ootaks pikisilmi oma näljapajukit. Kuid O.Lutsu "Kevadest" me midagi sellist millegipärast ei mäleta. Kogu Paunvere kool keerles tol korral ikka vaid õpetaja Lauri isiku ümber.
Õpetaja Laur andis Paunveres oma õpilastele kaasa mitte ainult viiuli vaid ka tükikese oma südant. Ta polnud kindlasti vene kroonuametnike või köstri arvates ehk hea pedagoog, sest lubas nagu mäletame Tootsil vaid "pool matemaatika ülesannet lahendada kui tervet ei jõua", kuid ta oli kindlasti oma õpilaste ja eesti ühiskonna jaoks tervikuna hea õpetaja, sest tema õpilastest said täiskasvanuna inimesed, kes oma eluga hakkama said. Kui vaadata ka siin veel korraks piiritaha, siis kõige ilusamat ausammast õpetajatele olen näinud Brüsselis, sealse Vaba Ülikooli ees, kus kõrgele sambale on asetatud pronksist alasti mehekuju kel tuli ülestõstetud käel. See on ilus sümbol hariduse tule kandja saatusele, kuid tean et Belgias ei tule kellelegi pähe, et austades õpetajat kui tarkusetule kandjat asetataks õpetaja samas olukorda, et kui professorid-õpetajad igapäevaelus äraelamiseks vajalikke vahendeid sageli kuskilt mujalt juurde ei teeni, siis peaksid nad ka päriselt paljalt ringi kõndima, enesetäiendamiseks vajalike uute raamatute ostmisest ja kõikvõimalikel kursustel enesetäiendamise võimalusest rääkimata.
Riigimured
Eestlased Eestis | 08 Nov 2001 | Peeter JärvelaidEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
