Eesti riikliku iseseisvuse tegelik hävitamine algas N. Liidu sõjalise okupatsiooniga 17. juunil 1940, millele järgnesid seadusliku valitsuse asendamine Moskva käsilase Zhdanovi poolt nimetatud valitsusega; võltsitud valimised 14.—15. juulil kommunistliku Riigivolikogu moodustamiseks ja viimase poolt 21.—22. juulil deklaratsioonide vastuvõtmine, mis viisid Eesti liitmisele N. Liiduga.
Neid näiliselt seaduslikkuse kilbiga varjatud samme pidasid Nõukogude võimud oluliseks, näitamaks maailmale, nagu toimunuks nõukogude võimu sisseseadmine Balti riikides ja nende liitmine NSVL-ga vabatahtlikult ja rahva enamuse soovil. Seda kuulutab veel 65 aastat hiljem praeguse Venemaa juhtkond, kaasaarvatud president Vladimir Putin. Selleks tuli korraldada mingisugused valimised ja luua rahvaesindus, kes võtaks vastu vajalikud õigusaktid nende sihtide täitmiseks. Ühendriikide 23. juuli 1940 mittetunnustamise avaldus ja selle rakendamine poole sajandi vältel aga nurjasid Kremli pettepildi teostamise.
Sovetiseerimise protsessile näilise seaduspärasuse omistamise ülesanne jäi Stalini käsilase Zhdanovi juhatusel ja järelvalvel kokkuastunud Riigivolikogule, mille nn valimine oli teostunud täielikus vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Riigikogu valimist sättivate seadustega. See 80-liikmeline kogu, mida mag.jur. A. Mägi on tabavalt nimetanud „juulivolikoguks”, koosnes kompartei liikmetest ja nende kaasajooksikutest. Nad võtsid endale ülesandeks hävitada Eesti Vabariik, mis oli püsinud 20 aastat pärast võiduka Vabadussõja lõppu.
Okupatsioonide Repressioonipoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni poolt hiljuti avaldatud „Valgest Raamatust” loeme: „Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid.” (lk. 12).
Riigireeturi nime väärivad neist esmajoones kommunistliku „juulivolikogu” 80 liiget. Nemad tõstsid oma käed deklaratsioonide vastuvõtmiseks, mis hävitasid Eestis kehtinud riigikorra ja iseseisvuse, karjusid „elagu” ja „hurraa” Stalinile ning saatsid talle Eesti rahva nimel tervituse. Neile kui Eesti Vabariigi kodanikele ei võinud olla teadmata, et nende poolt vastuvõetud deklaratsioonid riigikorrast ja ühinemiseks N. Liiduga muutsid Eesti Vabariigi põhilist riigikorda menetluses, mis oli täielikus vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. See oli Eesti Vabariigi reetmine kahel rindel, mis kehtivate seaduste järgi oleks olnud karistatav kriminaalkorras.
Ajalooliste sündmuste tõttu jäi riigireeturitel karistus kandmata, kuid meeldetuletuseks järgnevatele põlvedele esitame nende nimed, nagu need on toodud Valimiste Peakomitee 17. juuli 1940. a. otsuses:
Georg Abels, Aleksander Aben, Oskar Abori, Nigol Andresen, Herman Arbon, Valli-Monika Haldre, Leonhard Hallop, Karl Hansson, Adolf Hint, Viktor Hion, Osvald Irs (Hirsch), Leonhard-Friedrich Illisson, Aleksander Ingalt, Vanda Irs, Voldemar Jaanus, Kristjan Jalak, Aleksei Janson, Hugo Juhvelt, Rudolf Jurtom, Aleksander Jõeäär, Mihkel Jürna, Erich Kadakas, Harald Paul Keerdo, Aleksander Kiidelmaa, Oskar Kirber, Hans Kruus, Martin Kurg, Dimitri Kuzmin, Madis Kõmmus, Max Laosson, Johannes Lauristin, Olga Lauristin, Melania Lepik, Ruut Liiv, Huko Lumet, Lembit Lüüs, Mihkel Mihkelson, Otto Milder, Aleksander Mui, Johannes Oinas, Andrei Oja, Adolf Pauk, Alide Pesur, Jaan Põder, August Põlts, Jaan Päll, Adolf Päss, Vladimir Rea, Aleksander Resev, Georg Roovik, Paul Rummo, Neeme Ruus, Ruut (Rudolf) Ruus, Artur Saks, Voldemar Sassi, Johannes Semper, Oskar Sepre, Hindrek Sirelpuu, Mihhail Sõshtshikov, Karl Säre, Georg Talman (Taalman), Johann Tamm, Erich Tarkpea, Voldemar Telling, Juliana Telman, Bernhard Tinnuri, Karl Toming, Georg Toomepuu, Jaan Tross, Aleksander Tõnisson, Arkaadi Uibo, Maksim Unt, Paul Uusman, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Arnold Veimer, Valentin Volkov, Jaan Änilane.
Oma reeturlikku ülesannet täitsid nad kahes järgus. 21.—23. juulil toimunud istungjärgu esimesel päeval võeti ühel häälel vastu deklaratsioon Eesti riigikorrast, millega kuulutati välja nõukogude võim kehtivaks kogu Eesti maa-alal ja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Vaatamata sellisele otsusele jätkati vormiliselt tegevust seniste õigusnormide alusel.
Teiseks sammuks oli 22. juuli istungil deklaratsioon Eesti astumiseks Nõukogude Liidu liikmeks, mis samuti võeti vastu ühel häälel. Deklaratsiooni koostas komisjon koosseisus N. Andresen, H. Arbon, E. Kadakas, J. Lauristin, N. Ruus (aruandja) ja N. Taalman.
Viimaste aktidena võeti 23. juulil veel vastu deklaratsioonid maa kuulutamisest rahva omandiks ja suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimisest.
Iseseisvuse kukutamise lõppaktiks ja palve esitamiseks NSVL Ülemnõukogule Eesti vastuvõtmiseks liidu koosseisu. valis „juulivolikogu” 21-liikmelise delegatsiooni, kuhu kuulusid G. Abels, N. Andresen, V. Haldre, A. Janson, M. Jürna, P. Keerdo, A. Kiidelmaa, J. Lauristin, R. Liiv, A. Mui, J. Oinas, A. Põlts, N. Ruus, M. Sõshtshikov, G. Taalman, J. Telman, N. Tihanova, J. Uustalu, L. Valts, J. Vares, J. Änilane. Nemad osalesid Kremlis Eesti iseseisvuse hävitamise viimasel sammul, esitades NSVL Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSVL-ga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin. Nende reeturlikku tegevust kroonis Ülemnõukogu 6. augusti 1940. a. otsus kuulutada Eesti vastuvõetuks N. Liitu. Eelnevalt olid samas korras vastu võetud Leedu ja Läti.
„Juulivolikogu” lõpetas oma tegevuse 25. augustil 1940 Eestile nõukogude konstitutsiooni vastuvõtmisega ja enese kuulutamisega ENSV ajutiseks Ülemnõukoguks.
Riigireeturid Toompeal — saatuslikud 1940. aasta juulipäevad (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Madis Kõmmuse lasid sakslased 1941 sügisel Kärdlas maha.
Ükski neist juulivolikogu reetureist ei saand karistada,
kui välja arvata paar Neeme Ruusi taolist kommunisti, kes natsionaalsotsialistliku okupatsiooni hambusse jäid ja hukkusid.
Aga ega seepärast veel meil nende roima unustada maksa ,
ja eks me mäletamegi seda, nii võime neid nüpeldada kas või soolatud sõnapiitsaga, igavesti.
kui välja arvata paar Neeme Ruusi taolist kommunisti, kes natsionaalsotsialistliku okupatsiooni hambusse jäid ja hukkusid.
Aga ega seepärast veel meil nende roima unustada maksa ,
ja eks me mäletamegi seda, nii võime neid nüpeldada kas või soolatud sõnapiitsaga, igavesti.
Mis siis reeturitest sai? Tean et Johannes Lauristin suri küsitlevate tingimustega õnnetuses. Nigol Andresen ja Hans Kruus mõlemad läksid siberi. Aga mis siis teistest? Oleks rahustav teada et terve lurjuste jõuk sai väheke oma vitsaga peksa.
Arvamus
TRENDING
