Mai kuu lõpus kinnitas president Kaljulaid eesti meedias ja vene ajakirjanikele et ta läheb Moskvasse president Putinit tänama, kui Venemaa ratifitseerib „meie piirilepingu”. Ülimalt hämmastav on tõdeda et Eesti Vabariigi president, kelle meeskonnas on igat liiki nõunikke ei teagi, mis on „meie lepingus” sätestatud. Kui laialdaste teadmistega ja vastutavatel ametikohtadel olnud ja olev isik, peab uut Eesti – Vene riigipiiri lepingut meile vajalikuks ja tänuväärseks dokumendiks, siis ta ise küll seda üllitist ei ole lugenud.
Ilmselt olid enne Kersti Kaljulaidi presidendiks saamist võimulolijad reeturlikult lubanud et Eesti unustab ilma midagi vastu saamata Nõukogude Liidu tehtud genotsiidi ja kõik teised inimõiguste räiged rikkumised. Järeldasin et pr president on mitte ainult teadlik mida Eesti riigivõim on alates aastast 1991 kuni tänaseni salaja teinud, vaid et ta on ka aus isiksus, kes tõe varjamist ei toeta. Palusin teda vastata „miks oli Eesti Vabariigil vaja sõlmida Venemaaga piiri muutmise leping, mis on sõnastatud ainult Vene Föderatsiooni huvidest lähtuvana – ilma vähemagi viiteta varem olnud piiri paiknemisele ega ka Tartu rahulepingule, milles Venemaa on kinnitanud et loobub igavesti kõigist õigustest mis on tal olnud eestlaste ja eestlaste maa suhtes. Kõigi lepingute muutmisel on üldlevinud tava kohaselt alati määratud, mida on muudetud. Seega veebruaris 2014 sõlmiti mittevajalik ning eestlastele ülimalt häbiväärne Eesti – Vene riigipiiri muutmise leping.
Tõepoolest ma sain presidendi kantseleist teate (05.08.18). See ei olnud vastus esitatud küsimusele vaid selgitus et „ Piirilepingut käsitlevate argumentidega on võimalik tutvuda lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas, millele on vaba ligipääs kodulehekülje www.riigikogu.ee kaudu.”
Kuna vastuse kirjutaja justkui ei teadnud mida sõna argument tähendab, siis võib arvata et „vastus” oli kirjutatud vähe teadliku presidendi alluva poolt. Ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas ei ole ainsatki sõna osapoolte argumentidest. Seletuskirjas on siiski üks justkui asjalik õigustus. Seletuskirja koostaja arvates idapiiri lepingu uuega asendamine:
„avaldab suurimat mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele”; võimaldab Eestil jõuda olukorda, „kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning naaberriikide poolt vaidlustamata.”; „Kindlasti tugevdab see riiklikku julgeolekut tervikuna. Eesti Vabariigi rahvusvaheline seisund tugevneb.”
Seda lõiku võiks ehk pidada Eestile kasulikuks, kui piir ei oleks juba olnud vaidlustamatult olemas enne Eesti okupeerimist. Need neli lauset on pelgalt justkui vaimses segaduses oleva selgitaja uitmõtted, sest neid lauseid või nendel lausetel põhinevaid sätteid 2014 aasta piirilepingus ei ole.
Seletuskirjas pole ainsatki konkreetset selgitust, mis õigustaks olemasoleva Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri teise kohta liigutada. Ainult nürimeelse loogika alusel on võimalik kuulutada et idapiiri nihutamine läände „avaldab suurimat mõju riigi julgeolekule.” Eesti julgeolek põlisvaenlase vastu suureneks veelgi „mõjuvamaks”, kui idapiir veelgi kaugemale läände liigutada. Seletuskirjas öeldu tavakeelde tõlgendatu saab tähendada et lisaks NATO-le ja EL-le hakkab ka Venemaa meie iseseisvust kaitsma, kui Venemaa peaks asuma Eestit taas okupeerima! Tuleb järeldada et seletuskirja koostaja – ning ka seletuskirja heakskiitjad - on kaunis juhmilt oma valitsemise eksitust hakanud vajalikuks teoks õigustama.
Piirilepingus sätestamata lubaduse või lootuse eest pole Venemaa tahtnud Eestilt midagi enam vastutasuks saada, nad on vist tajunud et 50 aasta vältel on juba üüratult palju Eestilt vägivaldselt võetud. Heanaaberlikke suhteid tähtsaks pidav Eesti riigivõim on uue lepinguga tahtnud siiski eriti suuremeelne olla ning 5,2 % Eesti maa-alast Venemaale kinkida – ilma rahvalt selleks luba küsimata. Aga küllap õiguskantslerid oskasid põhiseadust eesmärkide kohaselt tõlgendades neile selgitada, et rahvalt polnudki vaja midagi küsida.