professor Peeter Järvelaid
7. septembril 2001 Tallinnas toimunud ohvriabi
konverents "Märka ja toeta" motoks olid valitud Karl
Ristikivi sõnad :"Ka sisaliku tee kivil jätab jälje."
On tore,et meie üha kiirustavamas pragmaatilises ajas
leidub küllalt palju inimesi, kel paistab olevat usku
teha tööd, mille momentaalne tulemuslikkus konkreetses
ajas paistab kõrvaltvaatajale ehk tõesti võrdne
jäljega, mille jätab sisaliku tee kivil. Probleemiks
ka ohvriabi korraldamisel on, et seda meid ümbritsevat
pragmaatilist ühiskonda panna üldse soovima näha meie
ümber toimuvat ning õpetada kaaskodanikke uskuma
rakendama jälle jõudu ettevõtmistesse, mille
valmissaamist me ilmselt ise kunagi ei näe.
Olgu toodud siin näiteks, et kõik tänapäevani
säilinud suurimad templid ja kirikud on ehitatud
paljude põlvkondade poolt vaid usus lõpptulemusse, nad
kavandati kunagi nii suurena, et ehitama asunutel tuli
paratamatult ehitada lootmata näha nende eluajal
valmis templit-kirikut. Seega, ka ohvriabi riiklikul
tasemel. korraldajatel tuleks tulekustutaja
mentaliteet vahetada templiehitaja mentaliteedi vastu
See võimaldaks alles ka lühiajalisi programme koostada
nii, et pidevalt näha nende taga pikaajalisi eesmärke,
mis kord kui meil jätkub küllaldaselt
kannatust-järjekindlust kord isegi ühiskonna enamusele
märgatavaks saavad. Millised võiksid olla need
olulisemad märksõnad, millega hakata üles ehitama
pikaajalist ohvriabi programmi?
Ohvritest ohvritemaal. Kogu meie täiskasvanud
elanikkond pärineb 20. sajandist, mis kandis endas
kahte maailmasõda. Need maailmasõjad esmakordsed
ajaloos, polnud enam vaid sõjaväelaste jõukatsumised,
vaid olidki suunatud esmajoones rahulike elanike
massilisele hävitamisele. Seega ka meie ühiskond, kus
võõra riigi sõjavägi lahkus alles 1994. aastal, peab
endale aru andma, et elame veel kaua ühiskonnas kus
praktiliselt suuremat osa ühiskonnast on võimalik nii
või teisiti defineerida veel selle toimunud vägivalla
ja ebaõigluse ohvritena. Selles olukorras riik peab
oma ohvriabi poliitika kujundamisel seda kindlasti
arvestama. Olles materiaalsetes võimalustes alati
piiratud, ei tohi see tähendada, et väljapoole riigi
võimalusi jäänud abivajajad ei väärigi mingit abi ega
toetust. Asjaolu, et kogu aeg on ühiskonnas enam
abivajajaid kui riik suudab aidata ongi põhjuseks,
miks riik vajab hädasti pikajalisi programme, mis
annavad pikas perspektiivis alati kokkuvõttes suuremat
efekti võrreldes mistahes kulutule soojust andva
lühiajaliste ettevõtmistega.
aru saanud, et tööstuslik revolutsioon ja suured
sõjad, mis pannud miljonid inimesed oma kodusid maha
jätma on tekitanud olukorra, mis sunnib riike
investeerima selle sama uue ühiskonna enese kaitseks
üha enam vahendeid. Nüüd on aru saadud, et ühiskonnad
kus veel säilinud inimeste paiksus ja ühiskonna
liikmete vahel on enam omavahelisi sidemeid on
inimestele turvalisemad. Suurlinnad, mis meelitanud
kõikjalt maailmast kokku inimesi, kellel puudub selle
kohaga mingi side, ei suuda ka oma naabritega nii
kiirelt luua mingeid siduvaid sidemeid. See tekitab
aga selles ühiskonnas üldise ebakindluse, kus inimeste
elementaarse turvalisuse tagamine läheb kallimaks, kui
see uus (linna)ühiskond suudab ise kinni maksta. Siit
ka Eesti haldusreformi probleem. Seda ei tohi võtta
kui valdade piiripostide tõstmist. Haldusreformi
subjektiks pole mitte maa, vaid eelkõige inimesed.
Eestis on hetkel viimane aeg, kui veel on võimalik
ühiskonnas äratada paikkondlik identiteet (mis on üks
ühiskonna sidususe tõstmise viise). Haldusreform peaks
tähendama seda, et küsida inimestelt - kas on veel
olemas paikkondi (valdasid), millega tuntakse
hingelist sidet. Seda sidet saab riik omaltpoolt
tugevdada, toetades võimalust inimestel maksta oma
maksud (kui mitte kõik, siis vähemalt osaliselt)
koduvalda. See oleks üks viis, kuidas põlisrahval
Eestis aidata tunnetada oma juuri ja pikaajalises
perspektiivis võib just see oma juurte tunnetamine
meie ühiskonna paiksust ja kodanike omavahelist
sidusust oluliselt suurendada. Sisserännanute jaoks
tuleb kavandada jällegi omad võimalused, mis aitaks
nendegi paiksustunnet suurendada. See kõik suurendab
lõppkokkuvõttes meie kõigi turvatunnet, mida ongi meil
sageli täna kõige enam puudu. Kusjuures suurema
sidususega ühiskonnas on turvatunde tagamine selle
liikmetele riigile ka kümneid-sadu kordi odavam, kui
ühiskonnas mis oma korrastatuselt kujutab pigem suurt
kaost...
jaoks vähemalt kaks tähendust. See on nii harjumuse
tekitamine kui ka maarahva kultuurile nii mõistetav
millegi olemasoleva suurendamine. Teame kõik, et
headus algab loomulikult naeratusest ja heast sõnast
(mis nagu ei maksaks midagi), kuid abivajaja jaoks on
hea sõna kõrval olemas ka abi vajamise materiaalne
pool, mille suurus sõltub siiski ühiskonna rahakoti
võimalustest. Eesti riik, kes on täna endale selle
ülesande võtnud, on sunnitud siin sageli tunnistama,
et tema võimalused on väga piiratud. Pealegi ühiskonna
liikmed pole ka sugugi veendunud, et riik teeb nendes
abivajamise asjade lahendamisel alati õigeid
otsuseid...? Veelgi kurvem on, ühiskonna liikmetele
tundub, et nendest ei sõltu siin nagu midagi. Siin
meenuski mulle kunagi prof. Juri Lotmanilt kuuldud
näide vene aadlike kasvatusreeglitest. Aadlike laste
kasvatamise süsteemi juurde kuulus ka kohustuslik
õpetus kuidas olla hea. Seetõttu aadliperedes jagati
ka väikestele lastele pühapäeva hommikul raha, mida
nad andsid kiriku juures abivajajatele. Noores
aadlikus pidi varasest lapsepõlvest peale iganädalaste
korduste kaudu kujunema välja kindel harjumus - osata
tunda kaasa ja aidata hädasolijat. Sama süsteem
eksisteerib täna ka paljudes kodanlikes ühiskondades,
sest riik on seal andnud maksumaksjatele võimaluse
teatud osa nende maksude piires annetada heategevuseks
ise. Olgu märgitud, et vaid juhul, kui maksumaksja
pole ise suutnud seda valikut teha, siis alles võtab
riik ka selle osa maksudest enda kätte ja jagab ise
ümber ühiskonna sotsiaalseteks vajadusteks. Seega
teeme me oma ühiskonna liikmetele sügavalt liiga, kui
väidame, et meil on ehk vähem materiaalset kaastunnet
kui mõnede arenenud riikide kodanikel. Kuid meie
ühiskonna ka täiskasvanud liikmed on paraku laste
seisuses, kellele vanemad (riik) on järjekindlalt
unustanud heategevuslikeks annetusteks vajaliku raha
anda. Kõik pedagoogid teavad, et millegi õppimiseks ei
piisa vaid sõnadest, vaid tuleks õpitavat ka praktikas
proovida. Seetõttu, ka Eesti riik peab arenenud
maailma eeskujul usaldama enam ühiskonda ja andma ka
meil maksumaksjatele võimaluse üht osa (kasvõi 1
protsendi) oma maksudest ise suunata nende ümber
elavatele abivajajatele.
inimestele väga oluline. Muuseas ka meie malekuulsus
Paul Keres on kunagi öelnud: andes (teistele) on
andjal palju parem tunne, kui saajal teistelt midagi
saades... Riigi ülesandeks peaks olema ka võimaluste
loomine, et seda erilist tunnet teistele head teha
saaks tunda suurem hulk ühiskonna liikmeid. Selle
tunde juurdeloomine ongi see headuse suurendamise
võimalus ühiskonnas tervikuna. Samas selline
riigipoolne samm, suurendab ka ühiskonna liikmete
usaldust riigi suhtes, sest see teeb neid osaliseks
riigi teatud sotsiaalsete ülesannete täitmisel.
Kui võimalik, anna hädas olijale õng... Kõik
sotsiaalriigid seisavad täna dilemma ees, kuidas
aidata hädasolijaid. Nõrga paiksusega ühiskonnad
suurendavad aga väga jõudsalt juurde inimesi, kes
suurema paiksuse ja sidususega ühiskonnas oleksid
endaga ise hakkama saanud. Seega ka suhteliselt rikkad
riigid on täna dilemma ees, et inimeste hulk, kes
loobub oma elu eest pingutamast, kasvab ähvardavalt
kiiresti suurusteni, kus ka rikkaimatele ühiskondadele
hakkab teatud abi standardi tagamine ülejõu käima.
Eesti ühiskond peaks õppima oma ajaloost, kuidas
kunagi valdades abisüsteem töötas ning muidugi
arvestama arenenud riikide kurbade kogemustega. Ehk
tasub uurida ka iirlaste kogemust, kes juba
lennuväljale pannud turistide jaoks sildid, ära anna
raha kerjustele (küll võib annetada
heategevusfondidele!), sest niimoodi sa ei lase
toimida meie sotsiaalabi süsteemil. Paistab, et Eesti
vajab kiiresti harva kooskäivate ja erinevate
ametkondade vahel ära jagatud ühenduste asemele üht
riigi osalusega sihtasutust, kelle igapäevaseks
tööeesmärgiks võiks kujuneda eespool toodud eesmärkide
realiseerimine. Eesti ühiskond saab hakkama oma
paratamatute probleemidega vaid juhul, kui võetakse
eesmärgiks pikaajalised eesmärgid ja järgitakse
vähemalt suurema osa abivajajate osas vana Idamaa
põhimõttest - anna abivajajale mitte tükike kala, vaid
õng, millega ta saab endale mitte ainult juba täna,
vaid ka homme ja tulevikus kala ise muretseda.