Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikooli dotsentPoliitpetturluse vallandatud ühiskondliku nördimuse taga on aimata millegi suurema kontuure, millest tingitud masendust võiks väljendada küsimusega: milleks eesti rahvale Eesti riik?
Kõneks on süsteemne põhiseadusliku lubaduse rikkumine, millega tõotatakse kindlustada eestlaste ning eestluse kestmine üle aegade. Rahvusriigid on tekkinud modernismi tõusulainel ja modernismi ideaale kandev alus oli arenguusk. Pool sajandit arengupeetuses ning väljasuremismeeleoludes peetud rahva uus omariiklus sai siit oma elujõu. Taheti end lahti haakida süsteemist, mille kohta kirjanik Heino Kiik 1990ndate algul kirjutas: “Riik tuleb inimesele tee peal vastu, kaigas käes.”
Inimene peab ära minema
Kuidas tuleb riik praegu inimesele tee peal vastu? Niimoodi tuleb, et paljud pagevad ta eest, õigemini siinse elu pakutud väljavaadete eest. Neist peamine, mida tajutakse, on kestev ja jätkuv inimestele mõeldud ruumi, arengu- ja äraelamisvõimaluste ahenemine.
Kuidas seletada tõsiasja, et kui 1990ndatel kiduratel ja rahavaestel aastatel suudeti majandada ja juurdegi tekitada koole, päästekomandosid, meditsiiniasutusi, muuseume, raamatukogusid, kultuuriasutusi, apteeke, siis nüüd peavad paljud neist sulgema uksed?
Ja inimene peab ära minema. Seda hõisete saatel, kui hästi läheb meie majandusel. Kodaniku ja riigi vahel on aga sõlmitud kokkulepe arenguks ning kestmiseks, mitte taandarenguks ja hääbumiseks.
Kui peaminister Andrus Ansip küsib, kust peaks tulema raha õpetajate palga tõstmiseks, kas päästjatelt või, siis tahaks kodanik küsida, et kuhu raha läheb.
Palgapoliitika hoiab rahva enamuse püsivalt Maslow’ püramiidi alumistel astmetel – see on ellujäämisvajaduste teenimise lõksus. Olematu palgaga töötegija eestlane küsib, kus on tema tõde ja õigus. Selles usus, millega juhitakse riiki praegu, ta oma tõde ja õigust ei leia.
Uusliberalismi baasuskumus – kõik turule ja vabadus milleks iganes – ei kohusta võimulolijaid enam arengut teenima. Siit kujunes vabadus ka inimest vääristavatest tunnetest nagu põhimõtted, moraal, solidaarsus, kaasinimese austamine, kaastunne, ühise hüve teenimine. Ning mis peamine, saavutati vabadus igasugusest vastutusest.
Suure raha liikumine, aga ka haihtumine, on väljaspool töötegija-kodaniku arupärimisulatust. Vähese rahaga või sootuks rahatuks jäetakse harjumuspäraselt valdkonnad, mis teenivad inimest ja tema elu. Uusliberalism oma usuga on levinud üle riikide piiride nagu keskajal katk.
Väikerahva riikluse püsimise tingimused on teistsugused kui suurtel, sest tagala on olematu ja ressursid väikesed. Rohkem kui suurte puhul eeldab väikerahvaste riiklus lisaks paindlikule mõtlemisele valitsejate kõrget eetilist taset ja ühiskondlikke kokkuleppeid, sest vaimupimeduse ja hingemadaluse poolt ollakse tunduvalt rohkem haavatavad.
Kui riigil on kaigas käes, siis kodanike käed on seotud seadusandlusega, mis on valatud 20 aasta tagusesse kivistunud vormi: puuduvad saadiku tagasikutsumise õigus, põhiseadusmuudatuste algatamise õigus, tehtavate otsuste mõjutamise võimalus, referendumite õigus. Krooniks kõigele on valimisseadus, kus valituks ei saa see, keda kodanik tahab.
Keda võiks usaldada?
Riigikogulased on nende seadustega polsterdanud oma istumise aluse, ja vaevalt on loota, et mõni seda polstrit oma huvide vastaselt vaenab. Mõni aeg tagasi käis meediast läbi teadaandmine, kuis üks riigikogulane avalikus telesaates lubanud kuklalasuga 100 inimest ühishauda saata. Euroopalikes kultuurmaades oleks selliste kavatsustega isikul asja politseimajja, kindlasti mitte enam parlamenti. Mina kui kodanik oma seotud kätega aga ei saa keelduda temale ja temataolistele hiigelpalga maksmisest oma maksude arvelt.
Oma eetikaülest positsiooni on rõhutatud eetikakoodeksi väljanaermisega, ja ka selle praegune koostaja on avalikult kinnitanud, et ega koodeksiga kedagi millekski kohustada kavatseta. Mis on üldse see, mis riigikogulasi ja valitsusliikmeid millekski kohustab?
Nii ei peeta juba pikemat aega vajalikuks ühiskonna elutähtsate valdkondade asjatundlikku juhtimist ega professionaalset teadmist. Peamine nõutud omadus on lojaalsus juhtidele. Üha laiemalt levib, et tark ja teadja on sunnitud leivatöö kaotamise hirmus oma teadmisi varjama, olema vait või teesklema juhmakat.
Koolijuhtide sunderakonnastamise lainele järgnes neile absoluutse ja kultuurmaade jaoks võõra võimutäiuse andmine. Kui lapsed ei koge demokraatiat koolis, pole neil demokraatiavõimekust ka tulevikus.
Lisaks sellele, et võimupoliitikute stiil on küüniline, traagiline ja kurb, on see ka hädine ja hale. Kildkondlikku omakasu on piinlik vaadata. Püüaks nüüd halva mängu sees näha head. Et vahest kutsub praegune erakondade tegevus ise esile usupuhastuse uusliberalistliku turu kõikvõimsuse ja meelevaldse vastutusvaba vabaduse asjus.
Rahastamisskandaal tõi selle usu nõtruse küllalt hästi esile. Poliitikuid ohjeldavad seadused ei tohiks jääda üksnes nende eneste koostada ning kinnitada. Keda veel usaldada võiks, on erakondadeülene spetsialistidest koosnev institutsioon, kes töötaks välja tervikpaketi muutmist vajavatest seadustest ning sõnastaks poliitikutele nende tööandja ehk rahva seatud tingimused.
http://www.maaleht.ee/news/uud... 
