Harri Kivilo
Ilmselt mõtlemata mitmekümnele tuhandele alatoidetud eesti lapsele ja mitmele teisele, hädasti raha kulutamist vajavale olukorrale, on riigivõim asunud taas oma väheteadlikele kodanikele ja elanikele kampaania korras selgitama kuidas erinevused saavad inimesi rikastada. Kord püüti selgitada et mida suuremal hulgal on Eestis erivastesse rahvustesse kuuluvaid inimesi, seda kultuuriliselt rikkamana võivad end tunda ka talupoja päritolu eestlased. Nüüd on Sotsiaalministeerium pidanud vajalikuks – ilmselt eurodirektiivi kohaselt - järjekordse hoogtöö korras veenda inimesi et intiimelu valdkonda kuuluvas on ka erinevusi, mille esiletoomine võib ka kehvemas majanduslikus olukorras olevat ühiskonda rikastada.
Igas ühiskonnas on mehi ja naisi, noori ja vanu, vaeseid ja rikkaid, ettevõtlikke ja saamatuid, töökaid ja laisku, haritud ja harimatuid, demokraatia pooldajaid ja juhikultuse ihalejaid, usklikke ja ateiste ja veel mitmete teiste vastandlike omaduste ja tõekspidamistega isikuid. Eestis on tõenäoselt valdav osa elanikest pigem töökad kui laisad, pigem haritud kui harimatud, pigem demokraatia pooldajad kui juhikultuse ihalejad. Võib arvata et neid, kelle olukord või veendumused erinevad sellest mida ühiskonna enamus tavapäraseks peab, on suhteliselt vähe.
Põhiseaduse kohaselt on kõik kodanikud ja elanikud seaduse ees võrdsed – nii need, kes moodustavad ühiskonnas enamuse kui ka vähemuses olijad – ja kuna eestlased on üldiselt põhiseaduse austajad, siis ei pole riigivõimul vaja hakata eriliselt kaitsma vähemuse olukorda ja veendumusi. Eriti kui vaid vähemuse aktivistide arvates nende erinevus saab olla ühiskonda rikastav. Julgen järeldada et riigivõim ei hakkaks iialgi kampaaniatega laiskust, harimatust, saamatust, juhikultuse pooldamist ja isegi mitte ateismi ühiskonna rikastamise nimel propageerima.
Miks siis on nii innustunult hakatud ühiskonda mõjutama avalikult heaks kiitma erandlikult esinevat, ühte inimloomuse tungidest või pooldama iseäralikku eesti kultuuri rikastamist? Miks on vaja omasooiharust pidada rohkem tähelepanu pälvivaks, kui elanike enamuse seksuaaltungi rakendusviise? Kas see pole niisama loogikavaene kui kampaania „rühmaseks rikastab” ning „riikliku intiimelu voliniku” ametikoha loomine ?
