Sõber või vaenlane?
Lähed parki, metsatukka. See on ju praegusel ohuajal lubatud, kui pead koerajalutajatega vähemalt kahemeetrist distantsi. Alul püsid suuremal rajal, mille äärde tekib iga päevaga üha rohkem pisikesi haldjate majakesi. Neid on ümbruskonna lapsed siia meisterdanud igasugu karbikestest ja potsikutest, kenakesti kaunistanud ja paigutanud suurte tammede tüvede varjulistesse soppidesse. Väiksemad lapsed, kes vanematega tulnud end tuulutamam avastavad neid kiljudes ja rõõmustades. See on armas ja julgustav.
Lähed vähemkäidud rada ja satud kõrvalolevale märgalale. Siin on oja, mis nõrgub kõrgelt kaldalt. Ja tärkavad tegelased. Tilisevatest lumikellukestest ja õhkõrnadest sinililledest on asi kaugel. Nad tõusevad nagu raketid, kõva koorikuga nagu puine kapsaleht, mis tumepunane, kohati ka oliivroheline punaste juttidega. Ometi need ongi antud keskkonna esimesed kevadõied, kahtlased. Panevad mõtlema, et isegi vabas looduses ei saa kaotada valvsust. Igal pool on märgid, mis manitsevad hindama olukorda, enne kui üle oja hüppad. Äkki vajud mutta.
Foto 1
Bordoopunase mütsiga kevadpäkapikk surub maa seest välja lääne-Toronto iidses jõeorus. See on eastern skunk cabbage, Symplocarpus foetidus, ka swamp cabbage. Niisiis võiks öelda skunksikapsas, skunk-kapsas või vähemtäpselt ent rahvapäraselt TÕHUKAPSAS. Ei haise see päkapikk nagu tõhk, ta on väga nunnu (cute), nagu ütlevad eelteismelised tüdrukud. Aga kui murrad õisiku kandelehe (spathe), tuleb tuttav hapukas skungilehk.
Foto 2
Ühe olukorra mitu palet, ühe taime mitu palet. Tõhukapsas on suure sisemise jõu, suisa küttekehaga, mis suudab sulatada lund enda ümbert, et sirguda. Hirmul on suured silmad, et peidus on sarvik – sorts! Varitseb maa all ja kõikjal. Aga kas teadmatuse puhul saavad silmad iial liig suured olla? Ära puutu, ära peatu, püsi kodus, seal võib hinge kinni hoides kaas-karantiinseid kallistada.
Foto 3
Skunk-sookapsa õisiku kandelehe sees avastasime peidusoleva kera, mis väga sarnane sellele, mida pidevalt näeme uudistediktorite õla taga. Teleris on see suurendatud pandeemia pisik, siin on see taime spadix ehk tõlvik – „jämenenud, lihakas õisik, mille teljele kinnituvad õied“. Ehmatas küll see tuttav kolekera, kuid siin on see täiesti süütu, taime au ja uhkus. Hingame rahulikult värsket õhku endiselt sisse. Olge hoitud! Fotod: Riina Kindlam