FOTO
Kumavad pajuurvad ehk -tibud, -kiisud, -uted, (-utud, -utid), mõnele isegi pajutudud ja -tupsud! Siinsed kasvavad-kumavad Lääne-Virumaal Varangul, Varangu siniallikate lähedal. Foto: Jaak Kikas
Urbeaeg on seotud urbadega – paljudest väikestest õitest koosnevate õisikutega (catkin). Urbadel on tegelikult ka oma kuu, sest üks teine rahvapärane nimetus märtsikuu jaoks on urbekuu. Urbepäev (ka urvapäev, urvepüha, urvsipüha, paksupudrupäev) aga liigub – see on pühapäev enne lihavõttepühi ehk laiemalt tuntud kui palmipuudepüha. Kui palmilehti pole, mida lehvitada ja imetleda, meenutades, kuidas Kristus tuli eesli seljas Jeruusalemma ja rahvas pani tema ette palmi-, aga ka muid olemasolevaid oksi maha, siis igasugune tärkav oks võib olla samasuguse või ükskõik missuguse ärkamise-tärkamise ja seega võidu ning jõu sümbol laiemalt. Palmipuudepüha olevatki nimetatud nt ka Yew Sunday jugapuu pühapäev või lihtsalt Branch Sunday – oksapühapäev. Meil on urbeaeg ja -päev seotud just pajude/ remmelgatega (willow), mida on Eestis üle 20 liigi. Paju perekonda kuulvate suuremate puude kohta kasutatakse tavaliselt sõna remmelgas ja põõsaste kohta sõna paju.
Eestlane mõtleb: ,,Mis ma niisama lehvitan? Annan jõudu juurde – löön magajad pajutibudes okstega üles, tegudele!“ Ja nõnda siis päevakohane vanarahvatarkus urbepäeva varahommikul enne päiksetõusu URBIDA või urvitada uinujaid (nii omakseid kui koduloomi), soovides neile tervist või näiteks „Virgaks, viksiks!“ Kui ärkaja saab siis ruttu maast lahti, on too virk ja tubli kogu suve! See on tegelikult rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi.
Pealegi usutakse, et kõik puud ja põõsad on sel päeval „pühad ja puutumatud nagu hiies“. Puutuma peab ometi ettevaatlikult nii palju, et kimbu koju tood, aga tasuks ka meeles pidada, et esivanemate tarkuse kohaselt ärkavad puud urbepäeval elule ja algab sügiseni kestev raierahu. Puud on ju lisaks elusolenditele pesitsuspaigaks, kuigi me piiratud silmavaade sinnani alati ei küündi ehk ulatu.