Möödunudreedene kirjandus-muusikaline lavastus Tartu College'is oli üllatuslikult omapärane ja avas siinses ühiskonnas uue kunstilise võimaluse, millega toodi meie kultuuritegevusse noorema generatsiooni osa. Aarne Hans Vahtra lavastusel ja juhtimisel esitati Riina Kindlami luulekogus „Metsavaht“ ilmunud luulet. Luuleteater on kodumaal ja ka Rootsis harrastatav teatrivorm, mille võimalused alles käesolevaga meie suuremale publikule ilmnesid, Siiski on kord varem selle kunstivormiga ka katsetatud.

Luuletrupis „Algus“ oli üheksa liiget: Holger Berg, Veikko Kalep, Riina Kindlam, Jaanus Põld, Maire Põld, Liisa Soots, Kersti Toomik, Arho Tuhkru ja Leiki Veskimets, muusikalises osas veel H. Berg ja Riki Roos. Korraldajateks olid autor Riina Kindlam, Arho Tuhkru ja Aarne H. Vahtra. Kõigi esinejate keelepruuk oli suurepärane, millega Riina luule vormiti keeleliselt laitmatuks. Samas toodi esile luule omapärane kujunduslikkus, otsingud ja looja stiililised trikid kakskeelsusega mängides. Riinale on luuletamine olnud olemise kerguseks vabavärsilises laadis. Luule kõrval oli autori teiseks loominguliseks väljendusvormiks kujutav kunst. Seintele oli paigutatud näitus Riina fotodest, 15 väiksemas formaadis tööd mastikest ja linnavaateist. Need olid seotud kodumaaga; selle maailmaga, mis piiratud pisikese peopesana ja mis nõuab südames siiski suurt ruumi Eestina. See on mõiste, millel Riina foto- ja sõnaloomingus on olnud kindel vanemailt päritud osa. Ta on maastikud sidunud inimeste ja mõne sündmusega, nagu Jaan jaanitulel Sõrul või vaade lumevaiba all Vormsi surnuaiale.

Riina Kindlam

Luuleõhtu avas luuletaja Urve Karuks, öeldes, et Riina Kindlami luulekreedoks on lühiluuletus pisikesest maailmast. Väga soojade ja armastavate sõnadega näeb ta Eestit, mis on maa ja ilm, väike pesa, võrreldes maailma suurriikidega. Eesti on peopesa suurune, mida võib peo peale võtta, hellitada ja hüpitada. Samal ajal on ta ainsaks tõeliseks koduks rahvale, kes peale pikki võõrsil rännatud aastaid ikka ja jälle igatseb sinna tagasi pöörduda.

Riina kohta ütles kõneleja, et ta on harukordne nähtus. Kanadas sündinud, ingliskeelses ühiskonnas üles kasvanud ja siinses koolis hariduse saanud, räägib ta ometi sulaselget eesti keelt ja isegi luuletab eesti keeles, sest tema enese sõnul on eesti keel talle palju südamelähedasem kui kasvumaa keel, milles tal olevat kergem oma tundeid väljendada. Ta on isegi uhke selle üle, et nelja kodumaal elatud aasta jooksul ei taibanud kodueestlased üldse, et ta on väliseestlane.

Oma eestimeelsuse ja -keelsuse sai Riina kodust vanemailt, eriti oma vanaisalt Heino Jõelt ja vanaemalt Ellenilt, kelle suvilas Kotkajärvel ta veetis lapsepõlve suved. Seetõttu ongi luulekogu pühendaatud Taadile, Heino Jõele, kelle süda oli täielikult sini-must-valge ja kelle armastus Eesti ja selle looduse vastu kandus Riinale üle. Vanaisalt sai Riina pärandina oma rikkaliku sõnavara ja looduse terminoloogia. Luuletama hakkas Riina surnuaial, töötades haudade korrastajana; eriti inspireeris teda kirjutama eesti surnutelinna osas töötamine, kus ta tundis oma käte ja jalgade all esivanemate põrmusid ja vaimusid. Esimesed luuletused ilmusid 1996. aastal kodumaa ajalehes, mis innustaski teda edasi kirjutama. Riina on kirjutanud toredaid luuletusi, segades eestieelseid sõnu ja lauseid ingliskeelsetega, vahel isegi rootsi sõnadega, luues niiviisi uusi mõisteid. Seda teeb ta teadlikult, milles peegeldub tema mitmekultuuriline maailm. Siin olles kurdab ta luulesoone olevat tõkestatud ja arvab, et peaks väikesesse pessa tagasi lendama, sest Urve Karuksi arvates tuleb tal edasi luuletada.

Riina luulemaailma mitmekülgsus

Riina Kindlam ise alustas kavas kahe luuletusega — segakeelsega ja teisega, mil nimeks „Olemise talumatu kergus“, andes sellega nagu hääle järgnevale. Jaanus Põld märkis järgnevas sidet väikese maa Eestiga; Arho Tuhkru valdab elukutselise kõnelejana hästi luule etlemist, mõtestades suurepäraselt lahti esitatava sisu. Kersti Toomik, Liisa Soots, Maire Põld ja Leiki Veskimets avastasid Riina luulesügavuses väärtusi, milliseid vahendasid oskuslikult kuulajatele.

Holger Berg ja Veikko Kalep leidsid omakorda luules seda, mida pidasid vajalikuks rõhutada ja millele lavastaja oli neid suunanud.

Olles Riina luule esmalt iseenda jaoks avanud — enne, kui seda teistele hakati edasi andma —, näitas „Alguse“ koosseis head taset. Vabavärsis kirjutatud luule esitamine andis avaramaid ja mitmekülgsemaid võimalusi, sest kindlad värsimõõdud pole siin takistuseks. Etlemise kõrval oli tähelepanuväärne ka esinejate lavaline liikumine. Ruumi keskpaigas oli puuviljakorv, millest jagati esinejaile õunu. Väikesel laual olid mõned raamatud, mis näitasid Riina seotust vanaisaga ja tema vesteloominguga. Pärast haaravat ja mitmekülgset luulelavastust oli viimaseks esinejaks Riina ise oma muhu nooriku rahvarõivais.

Kava lõpul tunnustasid kodumaalt siin viibivad luuletajad Ly Seppel ja Andres Ehin Riina luule taset ja selle esitamist. Ly Seppel imetles Riina julgust õigesti kirjutada ja julgust olla see, kes ta on. Andres Ehin imetles Riina luules olevat ehedust ja tema tava käia kodumaal Välis-Eestit „välja puhkamas“.

Lavastusel oli Holger Bergi (klaver ja süntesaator) ja Riki Roosi (elektrikitarr, trumm) muusikaline saade; samuti oli oskuslikult kasutatud heliefkte. Nii jättis kogu etendus endast tervikliku mulje, kujutades endast melodeklamatsioonilist helisevat lavastust.

Programmi poolitas vaheaeg, mille jooksul näidati Ülo Pikkovi 11-minutilist animafilmi „Bermuda“, mis oli 1998. aastal Ottawas zhürii eriauhinna ja järgmisel aastal samas linnas tudengite direktorite auhinna pälvinud. Hiljem on tal valminud veel paar filmi ja üks on praegu teoksil.

Lõpuks avaldati Aarne Vahtrale tänu luulekogust tehtud valiku ja selle lavaküpseks töötlemise eest koos teiste korraldajatega, kes Riina loojaisiksuse mõistetavalt lähedaseks tegid. Kõigile jäi lootus, et nüüd, kui ALGUS oli suurepäraselt õnnestunud, võib järgneda uusi lavastusi.

Samal teemal:
Metsavaht. Riina Kindlami luule­õhtu Tartu College. Videofotod.

Eestlased Kanadas

TRENDING