Sirvilaudu pole raske järgida Foto 1: Sellistena müüakse tänapäeval sirvilaudu ehk eestlaste vana ajaarvamisvahendit. Maavalla Koda (maavald.ee) trükib neid papile ja köidab lõngajupiga. Ennevanasti olid need puitu nikerdatud. Aastanumber 10226 tähistab aastaringide arvu sellest ajast, kui Maavald ("Eesti põlisrahva, s.t. maarahva ajalooline asuala, kuhu kuuluvad ka Seto- ja Vadjamaa") ilmus kunagise jääajajärgse kõrge vee alt välja. Teisisõnu 10 226 aastat tagasi sündis meie esivanemate maalapike ja kodu.
Foto 2:
Tänavune sirvikalendri sydakuu (südakuu) ehk jaanuar. Kuidas lugeda: kahe joone vahel asuvad nn päevaruunid. Antud kuu esimene nädalapäev (vasakul) on teisipäev. Pühapäev on vast kõige kergem esialgu ära tunda, see on märgitud ristimärgiga. Päevaruunide kohal on tähtpäevamärgid ehk liikumatute pühade erimärgid. Päevamärkide all on sirvides toodud ära kuuveerandi ajad. Need algasid 5. selle kuu päeval kuu 4. veerandiga. Edasi on vanakuu, kuu loomise, noore kuu, 1. veerandi, täiskuu alguse, täiskuu ja 3. veerandi märgid.
Foto 3:
Nädalapäevade märgid ehk päevaruunid, (ruunitähestiku seitse esimest tähte), nii nagu need skandinaavlaste ja ka vanade eestlaste sirvilaua kalendrisse märgitud olid. Esmaspäev on juhtumisi nagu E, kesknädala ehk kolmapäeva märk asub joone keskel, reede on R-i sarnane ja pühapäev ristiga märgitud. Põnev piltmärkide süsteem jääb meelde küll! Fotod: Riina Kindlam
Oh, neid Eestis trükitud kalendreid! Kuidas ma neid oma väljaspool Eestit elavatele sõpradele ja sugulastele saadan? Nad avaldavad küll palju ilu ja positiivset mõju koduseinalt, aga samas ajavad inimesed sassi. Ma ei räägigi sirvikalendrist, vaid kõige tavalisematest seinakalendritest, mida Eestis trükitakse. Kas olete Eestist kingina saadud või soetatud kalendriga ämbrisse astunud ja hambaarsti aja maha maganud? Kanadas algab nädal pühapäevaga, mis on vasakult esimene päevade tulp (ingl.
column), Eesti kalendrites algab nädal esmaspäevaga. Ka Soomes ja Rootsis, kus pühapäevad on üldjuhul punaselt märgitud, ometi viimasena paremas ääres.
Olen Eestist aastate jooksul palju kalendreid läkitanud. Lastega peredele nt. metsloomi ja -linde tutvustavate piltidega, kuhu kirjutan nimed juurde. Meeldib ette kujutada, kuidas seinal rippuvad kuude- ja nädalapäevade eestikeelsed nimed lastele nõnda pidevalt silma ja meelde jäävad. Oma vanematele saatsin tihti väikese kalendri, kust nad saaksid jälgida päikesetõusu- ja loojangu aegasid Eestis ja nõnda ka meie elurütmi, kuid alati hoiatasin kõiki kirjalikult; justkui vastutusest loobumisena (
disclaimer): "Ettevaatust, nädal algab esmaspäevaga!" Tihti rõhutasin ka vildikaga (
marker) iga kuu esmaspäevade tulpa.
Mul endal on üle hulga aja köögiseinal Kanadast pärit "Friends of Algonquin Park" kalender. Väga tahaks näha tänavust Toronto Eesti Täienduskoolide seinakalendrit ning Toronto Eesti Ühispanga taskukalender/märkmik on mu iga-aastane lemmik, nii et ma pole veel päris esmaspäeva, kui nädala alustaja usku, pööranud.
Kivisse ja puusse raiut'Elu esimest sirvilauda nägin päris väikesena Taadi värkstoa (ehk töötoa) seinal Kotkajärvel. Kalendrimärgid oli tema poolt laia, heledasse lauatükki uuristatud ilmselt õppevahendina nii skautide, gaidide, kui ka Metsaülikooli rahva jaoks. Naabrite Sootsi tares olid ka minu mäletamist mööda sirvilauad palkseinal. Aga see oli müstika, täiesti nagu hiina keel.
(Loe edasi 25. jaan. Eesti Elu paberlehest)
