Tol päeval ei alanud sõit Tartusse, kuid imetlesin Euroopa kultuuripealinna suunduva bussi reklaamkirju. Kultuur ootab! Ära jää (bussist) maha! Õnneks väljub järjekordne LuxExpress Tartu ja Tallinna vahet sõites lausa igal pool- ja täistunnil. See teeb elu väga mugavaks.
Laigulistes vormides kaitseväeteenistuses noormehi liigub bussijaamades palju, eriti nädalavahetustel, kui neid koju lubatakse. Külmikust vastuvaatav kaitsevärvides „digilaigumustriga“ pulgajäätis oli aga uudiseks. Muidugi tekkis uudishimu vanillimaitselise koorejäätise vastu. Ümbris teatab: „Selle jäätisega toetad Eesti reservväelasi.“ Jäätisevalmistaja Balbiino kannab 100% kasumist reservväelaste fondi. Kaitseministeeriumi laiema pilootprojekti üheks eesmärgiks on tugevdada reservväelaste tahet ja valmidust panustada Eesti riigikaitsesse.
Aprilli alguses kuus aastat tagasi avati Pärnus esimene päris bussijaam. Imekombel ületasin ise selle hoone läve esimest korda alles läinud nädalal. Seda toredam oli avastada hoone omapäraseid tahke nagu juuresolevat vaimukat silti pöörleval uksel ehk PÖÖRDuksel (revolving door). Käsk on kenasti seotud lähedalasuva Kihnu saare vanasõnaga, mida mõistab iga eesti keele rääkija: „Kuõdas lükkäd, sedäsi lähäb!“ (Kuidas lükkad, nõnda läheb.)
See Pärnu bussijaama märgistus tundus esialgu kummaline ja koomiline. Umbes nagu eesti keele õpe, kui majas kinnitatakse õpitavas keeles esemetele nende nimetusi. Tegemist on aga uue aja probleemiga – hoonel on nii palju klaasseinu, et võib tekkida küsimus, kust välja pääseb (kui pöörduks välja arvata). Kohati, kus klaaspinnad on eriti puhtaks pestud, võivad inimesed neid mitte märgata ja nendesse sisse jalutada, lindudest rääkimata, kes teisel pool aknaid vaatavad, et peegelpind tähistab jätkuvat vaba lendu. Seega võivad kleebised olla paljude jaoks kasulikud.
Fotod ja tekstid: Riina Kindlam, Tallinn