14. jõulukuu lumekaart. Eesti lumekaardile ilmusid esimesed arvestatavad sentimeetrinäidud kadrilaupäeval, 24. novembril ning iga järgneva päevaga on üle Eesti lund aina juurde mõõdetud. Kaarti uuendatakse internetis igal hommikul kell 8. Esimest sula pärast imelist talvepidu on oodata eeloleval laupäeval ning punased (plussis) numbrid, olgugi et suhteliselt väikesed, figureerivad pühadeni. Oli meeldiv sööst! Lumelembed ootavad järgmist. Kaart: ilmateenistus.ee
Esimese lumise foto jäädvustasin Tallinnas 22. novembri õhtul. Siis see kõik pihta hakkas. Jäin tol pärastlõunal vaatama, kuidas üks laps, kes teel koolist koju, mängis pikalt jääga kaetud lombil. 23. hommikul oli maa valge ja Tartusse sõit 24.11 viis juba täielikku lumme uppunud maailma.
See saabus sellise iluga, iluna ja lunastava helge karge valgusallikana, et ei kuulnud üldse nurinat. Kindlasti seda oli, sest loomulikult on külmavareseid, neid, kes pelgavad autot juhtida lumistes oludes, kellele ei meeldi lund lükata või autot välja kaevata, jne.
Jääteke merel vajab tuulevaikust. 3. jõulukuul see rahu saabus ning oli huvitav jälgida, kuidas Paljassaare lahe sopis arenes mitmes järgus vee tahenemine jääks. Kõnniteedel, mida Eestis ei sulatata soolaga paljaks, on tavanähtuseks lapsevanemad, kes väikekodanikke kelkudel lasteaeda sõidutavad. Fotol on tabatud kaks ühes: lapsele lust ja isale trenn ühe suusakepi ja kalli koorma tirimisega. Foto: Riina Kindlam
Millal viimati nii vara selline suusalumi maha tuli? Sellest räägivad ilmatargad küllap varsti, kui kuude lõikes kokkuvõtteid esitavad. Helistasin täna tasulisele numbrile 900 10 31 ,,Küsi ilma sünoptikult“. Täpset statistikat ei suutnud viisakas meesterahvas kohe esitada, kuid arvas, et paari päeva pärast saabuv heitlik ilm (ehk tants kahel pool null kraadi vihma ja tuulega) ,,mandrilt lund päris ära ei võta, saartel võib asi mustemaks kujuneda ja mujal vajub lumi kõvasti kokku.“
Millal eestlane JALAD KÕHU ALT VÄLJA VÕTAB ja suusatama läheb? Eks ikka siis, kui on kuulda, et kohe-kohe on saabumas sula. Nii tõin mina kesknädala õhtul suusad keldrist. Mul oli siiani veel sõnum sisse sõitmata. ,,Sõnum“ algab otse meie trepikoja ukse eest, kulgeb akende alt mööda aiamuru ja teeb korterimajale pool ringi peale, enne kui otse mere poole suundub. (Kopli laht on meie maja nurgast 500 meetrit ning talvel raagus puudega saab pingutades näha ühest teiseni.) See, mida sõnumiks pean, on suusarada. ,,Mina olin siin. Suuskadega.“ Kas keegi hoolib? On innustunud? Kes teab?
Enne Stroomi randa jõudmist tuleb ületada kolm autoteed. Võtsin korralikult suusad ära, kuigi vahel ei ole viitsinud ka. Stroomis on ammu juba rada sisse sõidetud (tahaks seda inimest kohata) ja Merimetsas lausa värskelt kobestatud uisusammu rada klassikavagude kõrval paarikilomeetrisel metsaringil. Keha, just ülakeha, alul protesteeris, andis teada oma puudujääkidest, aga varsti oli lihasmälu sisselülitatud ja tuttav voolamine töös.
Olen arvestanud, et saan kaks hommikut nõnda veel. Selle pehme õrna udusulelumega. Võiks õhtul ka veel minna. Valgustatud rada ikkagi. Jälle see eestlane – ALUL EI SAA VEDAMA, PÄRAST EI SAA PIDAMA. Ja nii dramaatiline: ,,varsti ju enam ei saa!“ Võib-olla täpselt nii ei saa, aga kuidagi ikka saab. Tore on, et nii on läinud tänavu. See on rõõmustanud südant ja hinge, tõstnud tuju, paitanud silma, rahustanud meelt. On tekkinud tunne, nagu oleksime kuskil ära, puhkusel. Kuskil kaugel põneval põhjamaal, kus talv tulebki ja jääb ja meie rahulikult jooksvalt elame sellele kaasa ja sisse. On pannud tõdema, et saame hakkama, ei virise, see ongi meile loomuomane! Hüppame sellesse muinasjuttu ja naudime, et meile on antud nii mitmekülgne loodus ja kliima, mis kutsub valvsusele ja arvestama võimalike raskustega. See paneb erakordselt hindama toasoojust, lähedaste soojust, kaetud lauda ja abikäsi.
Riina Kindlam, Tallinn
23. novembril avaldas Statistikaamet oma Facebooki lehel järgmise pildi ning kirjutas: ,,Ega tali taeva jää! Statistikaamet hoiatab tormi, tuisu ja lume eest – väljas liikudes ei tea kunagi, kas vastutulija just sellist perekonnanime ei kanna. Tasub olla eriti ettevaatlik, sest on tugev tuul, palju lund ja salakavalalt libe. Meie ilmaennustuse järgi on kõige levinum perekonnanimi Tuisk, seda nime kannab Eestis 227 meest ja 284 naist. Veel põnevaid nimesid leiad siit: https://www.stat.ee/nimed/pere... .“ Pilt: Statistikaameti Facebooki lehekülg