Mikk Päkapikk soovitab: "Väikese hundi lood". See raamat kõneleb pisikesele lugejale huntide ja inimeste vahelistest erinevustest. Hundilaps ei käi lasteaias ega kanna mähkmeid, riideid ka ei vaheta, aga mängib ja tantsib nagu laps ikka. Väike hunt on kurb, et inimesed peavad teda kurjaks. Raamat jagas "Põlvepikuraamatu" võistlusel 2008. a. I-II kohta, autor Juhani Püttsepp, kirjastus Päike ja Pilv. Foto: Riina Kindlam
Mikk tahaks väga, et iga lapsevanem, kes püüab oma lapsega eesti keeles rääkida, saaks tuge heade raamatute, muusika- ja jutuplaatide ning filmide näol. Mikuga kontakti võttes võib jõuludeks lapse sussi sisse pugeda esivanemate keel! Tegelikult tegutseb Mikk aastaringselt: annab nõu, paneb soovitud raamatuid ja muid materjale posti või proovib suviti kaasa viia, kui jälle Kotkajärve kanti satub...
Mikk tooks head lugemist ja kuulamist ise jõululaatadele kui saaks. Aga ta ei saa – Mikk on Eestis. Istub raamatukogu pehmel sohval ning muudkui imetleb ja mõtleb, mis välismaal elavatele eesti lastele meeldida võiks... Et poleks liiga keeruline ja et filmides tegelased liialt kiiresti või sosinal ei räägiks. Siis ei jõua ju sõnum kohale.
KES TA ON? Mikk on paljunäinud ja -rännanud mees. Aastaid elas ta Kotkajärvel suure männi juurte kaisus. Seal on tal ka väike punane puust maja, mille ukse kohal kirjas MIKK PÄKAPIKK. Maja külastavad ka “chipud” ehk vöötoravad ja sipelgad.
Mikk on ammu jälginud laste tegevust Kotkajärvel, kes seal hundude ja hellakeste laagrites käinud. Või Metsaülikoolis. Paljud neist on tema maja lähedal paargus ehk püstkojas (vanade eestlaste "teepee's") lõket teinud. Mikk on kuulanud, kuidas lapsed Orujärve vees kilkavad ja tema pinnal kanuuga sõita vuhavad, nii et lained laksuvad. (Loe rohkem Eesti Elu 23. nov paberlehest.)