Mitte neile koduses Läänemere vees, vaid jalgupidi Ontario järves, Sunnyside’i rannas, Humberi jõe suudme lähedal. Foto, kui olulise paiga jäädvustamine. Siinsamas lähedal on möödunud minu esivanemate Eestist võõrsilolev elu ja minu enda esimesed kümnendid. Rand, lähedalolevate tänavate, kiirtee ja raudtee ristmikud, park ja haigla -- kõik on pere ajaloos märgilise tähendusega, seega ka foto, eriti kaugelt vaadatuna. Küllap kunagi tunnevad mu lapsed seda fotot vaadates sama, mida mina, kui seisan paljude Eesti veekogude kaldail: „Siin see kõik toimuski. Ja mina ka varbaga sees.“ Foto: Riina Kindlam
Istun Tallinnas ja sirvin fotosid läinud suvest; nii peas kui arvutis. Inimesele, kes väga tahaks, aga ei saa kuidagi hakkama päevikusse kirjutamisega, on fotoderodu asendamatu pagas. Tegelikult tekitavad pildi klõpsamise hetkel tihti iseenesest ka sõnad: pealkiri või kirjeldus, mis on värske ja käeulatuses vaid selles hetkes. Lõpuks olen õppinud, et paber ja kirjapulk peaksidki fotokotis olema. Muidu võib hiljem selguda, et päris täpselt ei tunnetagi enam, miks seda pealtnäha tähtsuseta asja oli tol hetkel nii oluline jäädvustada...
Võtsin sünnilinnas Torontos veedetud 2,5 kuu jooksul kõvasti üle tuhande foto. Selle peale raputaks abikaasa tõsise ilmega pead. „Kuidas on see võimalik?“ Ometi ei ole tegu priiskamisega, kui filmi ostma ega fotosid paberile trükkima ei pea. Digifotokas on üks vähestest moodsa aja tehnoimedest, mille olen omaks võtnud. See on hetkede ja asjade püüdmine, kiire hindamine, võimalikult ka kustutamine, mis ei koorma füüsiliselt ega rahaliselt. Milline luksus! Peaga raputamine ei mõjuta siin midagi, igaühel on oma kindel rada käia ja vahel ka „kiiksuna“ näivad ülesanded siin elus antud.(Loe pikemalt Eesti Elu 20. sept. paberlehest)