18. sügiskuu 2024 oli Eesti rannikuvetes ilus, tasase tuulega ja päikseline. Miks ei saanud ilm nii soe ja rahulik olla septembris 1944? Ei olnud valikut ega ilma, oli viimane hetk langetada otsus. See, et kahes eri paadis sellel samal veeväljal ohtlikku reisi alustanud kahe pere hilisem ühine lapse-lapse-laps täpselt neil päevil 80 aastat hiljem oma klassikaaslastega antud teega ristus oli... kas kokkusattumus, meeldetuletus, õlale koputus? Kindlalt erakordne väike ime. Fotol vasakpoolne viirg on Vormsi saar ja paremal Hobulaid. Nende vahelt paistab Mandri-Eesti Noarootsi rand, kuhu jäid maha antud vabas Eestis sündinud neiu Suvi Mari Kindlam Sillaku vanaisa Olev Kindlami armastatud hobune ja koer, kui nende paat võttis suuna Rootsi. Hobulaiu varjust Haapsalust väljus nädalajagu päevi hiljem paat, kus oli pardal tema vanaema Mai Jõe (Kindlami) pere, k.a. vanavanaisa, noortejuht Heino Jõe. Õnnelik vaba laps, sina ja su sõbrad elate täna vabal maal tänu visadele esivanematele ja Jumala armule! Eesti vaprad vanemad vaimuvallast vaatavad. Neid ei unustata. Foto: Sära Sepp
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Koer Kuta Noarootsi poolsaare Väike-Einby külas metsavahi maja ees. See imetilluke foto, ilmselt suuremast välja lõigatud, jõudis pere kohvris kaugele maale, kus oli lapsepõlvest saadik mulle kirjeldamatult armas aare – asitõend. Selles on minu kalli isa mahajäänud lapsepõlv: kodu, mets ning kogu Eesti igatsus kehastatud ühes väikses karvases sõbras, kes jäi randa maha koos pere hobuse Mannaga, kelle jõul põgenemispaat ööpimeduses randa veeti. Oli varem kokkulepitud, et loomad jäävad naabrite hoolde. Usuti, et peatselt saab tagasi koju. Foto: perearhiiv