FOTO
See hetk ei sündinud läinud nädalavahetuse lumelaagris. Siis lehvis selle lipumasti tipus Jämesääre krundil Kotkajärvel Tallinnast Lipuvabrikust sinna jõudnud sinimustvalge. Kolm päeva järjest. Aga võib-olla käib see sininäär (blue jay, Cyanocitta cristata) lipunööril tihtilugu kiikumas! Ta toksis ka lipumasti. Selles võib peituda mingi hea nokatäis maiuspala, kuigi tundub kuiv, külm, kitine ja kooriv. Tabatud hetkel lendles linnu ümber ka päikese käes tuuleiiliga sädelevaid lumehelbeid ja minu imestus oli mõistagi suur, et oli õnnestunud olla tunnistajaks sellisele hetkele ja veel kähku suurendava objektiiviga fotoka abil lähemale kihutada.
Võttepäevaks oli 19. näärikuu, jaanuar, ja pean häbiga tunnistama, et millegipärast ma ei olnud tol päeval lippu heisanud. Metsamajja jõudes tavaliselt heiskan lipu kohe, kui ei ole just videvikule kalduv või mingi muu takistav olukord. Vihmasadu ei ole muuseas lipu jaoks takistav olukord, küll aga võib see seda olla mugava heiskaja jaoks. Kuna meie lipumast on vaatevälja keskmes, kaljunukil järve kohal, siis ei ole põhimõtteliselt võimalik järve poole vaadata, nägemata kas tühja lipumasti või kaunilt lehvivat lippu ning kui lippu mastis pole, on minu jaoks midagi väga korrast ära. See on lapsest saati harjumus – lipp näitab kaugele, ka teisel pool järve askeldavatele sininääridele, et pere on kohal.
Selles mastis on lehvinud ka palju teisi lippe: Kanada riiklikel pühadel nagu kuninganna Victoria päeval, Kanada päeval ja lõikustänupühal Kanada lipp, USA iseseisvuspäeval Ameerika Ühendriikide lipp, kui tuli omal ajal külla näiteks keegi skaudijuht Rootsist, oli meil Rootsi lipp varuks võtta ning ka Kotkajärve, Metsaülikooli ja Metsakooli lipud on meie suvilas-talvilas hoiul olnud.
Riina Kindlam