Tsirk (LIND võro ja seto keeles) on end pikali visanud. On ta väsinud rännust või eesti keele vahvast keerukusest? Keerukusest läinud kael keerdu. Tegelikult, nähes meie aiakurge just sellisest viltuvajunud vinklist, tuli meelde ingliskeelne väljend „to crane one's neck“ ehk kaela kuretama. Nii eesti keeles siiski ei öelda. Selgus aga, et saarte- ja läänemurdes on kuretama kurdiks jääma, ilmselt linnulaulust, sest äsja, 9. urbekuul (ka linnukuu, hangekuu, kevadkuu, märts) oli tsirgu- ehk sirgupäev ehk setode linnupäev, kui 40 lindu oma nokad põhja poole taas keeravad ning neile tuleb välja, aiateiba otsa panna 40 kakukest.
Kuretama, kuretuma on seega sama, mis kurdistama – kurdiks tegema. Niisiis võib sookurg öelda, et „Kurdistan jah, oma kluugutamisega! Saabusin soojalt maalt Kurdistanist ja kurdistan.“ Kurdil kurdil oli laubal murekurd, irdus vaikselt hämarasse kurdu. „“Kurr! kurr!“ korises ta ühtjärgi ja ta suled olid kohevil kui tigedal kalkunil.“ (August Mälk.) Koriseja oli antud juhul „ristlind“ – ristpart ja ka koskel (merganser) rahvasuus.
N-ö „kuretava“ kaelaga on üks kena roosa lill, pika õievarrega kurekael (ingl. stork's bill), mis kasvab nii siin- kui sealpool suurt vett. Taim kurekael on lähedane sugulane kurerehale (crane's bill). Ruttu nüüd taimemääraja manu! („Naabri kuri Muri tuli mulle manu...“ – juurde.)
Aga uued lood siinpool sood ja helid ka on eriti neljal linnul, keda pikki kuid kuulnud pole: leekõlg-turpial (red-winged blackbird), just isased; punarind-rästal (American robin), kuldnokal (starling) ja händ-ruugetuvil (mourning dove). Händ on saba ja temal on see pikk. Ruuge on „tumekollane, (punaka varjundiga) helepruun; rebasekarva“, mis just päris tema puhul ei klapi, sest on pigem beež, aga võib ka lihtsalt öelda turteltuvi. Need enamjaolt hallid, kes kivilinnas tegutsevad, on kodutuvid ehk kaljutuvid (rock dove/pigeon). Isase kardinali jõulisel hüüul on nüüd ka teised tuurid.
(T)sirgupäeval ennustati, et kui sel päeval on ilm külm, on külma veel 40 päeva. Nii nagu Põhja-Ameerikas on 2. helmekuul ehk veebruaril METSÜMISEJA päev. Jah, just nii on eesti keeles groundhog. Ümiseb, aga kas viisi ka peab? Kui on päikseline ja ta oma varju näeb, kestab talv kuus nädalat veel. Ehk sirgupäevani. Ja nüüd sirgume juba otse emakeelepäeva, 14. kevadkuul.
Igal linnul oma laul oma emakeeles, talvel kardab – äkki läind? Märtsis jälle meeles. Hoiame kõik oma emakeelt soojas. Parim koht selleks on omaenda kurk ehk kõri. Vajutad keelenuppu (rinnus, see tuksuv) ja kaevust tõuseb tuttav armas kurr-nurr-surr. Muidu võtab ruttu keeletuks. Tõmbad noka lahti, saba jääb kinni. Tõmbad saba lahti, nokk jääb kinni. Vaikus. Ei kureta, muretab. Ei lenda.
Foto ja tekst: Riina Kindlam
