Õp. Jaanus ja pr. Anne Jalakas E.E.L.K. Londoni Koguduse liikmetega.
Foto: E. Tooming
Foto: E. Tooming
Õp. Jaanus Jalakas (43) ordineeriti Tallinna Toomkirikus 1. oktoobril 1986. Aasta hiljem ta abiellus Anne Peernaga. Abikaasa Anne (39) on samuti tihedalt seotud koguduse tööga põhiliselt muusika vallas; elukutselt on ta flöödiõpetaja ning tegelnud palju vanamuusikaga. Peres on kasvamas neli last: Hanna (17), Ott (14), Samuel (12) ja Ingel (10).
1992. a. lõpetas õp. Jalakas EELK Usuteaduse Instituudi. Hiiumaal tuli tal teenida kolme kogudust — Reigi, Kärdla ja Pühalepa.
Hiiumaale jäi perek. Jalakas 1997. a. lõpuni. Alates 30. novembrist 1997 on Jaanus Jalakas Kuusalu koguduse õpetaja ja maist 1998 ka EELK Ida-Harju praostkonna praost.
Kuidas iseloomustaksite Kanadas viibimise aega?
Õp. J. Jalakas: See oli aktiivne puhkus ja rikastav vaheldus. Kuu aega on lühike aeg, aga ometi võib see palju tähendada. Mõistagi pole see küllaldane aeg isegi sisseelamiseks, rääkimata siis muudatuste tegemisest koguduse töös. Külastasime ka teisi siinseid kogudusi ja teenisime nendes.
Viibisime siin ajal, mil eestlased meenutasid oma 61 aasta tagust põgenemist Eestist. Kuuldud põgenemislood on emotsionaalselt väga mõjuvad. Tänu nendele näeme nüüd asju teiste silmadega, teises perspektiivis. See on aukartustäratav elupagas, millest mina kui siinses kontekstis lapselaps, olen tohtinud osa saada.
Hamiltoni kogudus on olnud meile heaks võõrustajaks; vastuvõtt oli südamlik ja hoolitsev. Oleme tänulikud hr. Härnald Toomsalule, kes meid sõidutas kõikjale, kus vaja, samuti õp. Aasa vanematele, kelle kodus elasime ja kellega koos külastasime mitmeid kauneid Kanada paiku.
Kui iseloomustada lühidalt siinseid kogudusi, eriti Hamiltoni kogudust, siis on nad väga teadlikud oma kohustustest ja ülesannetest, eriti nõukogu liikmed. Selle poole tuleb kindlasti püüda ka rohkem kodumaal. Kindlasti vajab suuremat tähelepanu töö noortega. Aga eks see on kodumaal samuti raske. Kanadas on Jumalasõna kuulutamine eesti keeles väga tänuväärne ja paljud käivad ka selleks koos, et kuulda seda eesti keeles.
Kas lastest on raske eemal viibida? Nad on ju üsna noored.
Pr. A. Jalakas: Noored küll, aga iseseisvad. Tütar Hanna on juba kodust välja lennanud ja õpib viiulit Austrias Anton Bruckneri Privaatülikoolis. Vaid inglise keelt koolis õppinud Hannale valmistas algul raskusi saksa keel, aga nüüd läheb tal juba paremini, suureks toeks on talle Viini lähedal elav eestlasest ristiema oma abikaasaga.
Õp. Jalakas: Peame lastega iga päev sidet Skype'i internetitelefoni kaudu. Nad on tublid ja saavad hästi hakkama.
Kuidas läheb õp. Hannes Aasal Kuusalus?
Õp. Jalakas: Oleme kuulnud, et väga hästi. Ta on pidanud mitmel pool jumalateenistusi ja tal on olnud kokkupuuteid Eesti vaimulikega: ka siinsetele eestlastele tuntud praost Joel Luhametsa ja Jaan Tammsaluga.
Aga kindlasti on tema elu olnud kodumaal erinev meie omast siin. Me oleme nii hoitud, aga ma arvan, et tema on pidanud iseseisvamalt hakkama saama. Usun, et inimestel on temast ja tema tööst hea meel.
Millised muljed jäid teile Kanadast üldiselt?
See on kaunis maa. Mastaabid on suured. Üllatav oli näha koos elamas nii palju erinevaid rahvaid ja nii suurt hulka sõidukeid teedel liikumas. Ja ometi jäävad kõige sügavamad muljed kohtumistest eestlastega. On imetlusväärne, et siin on suudetud aastakümnete jooksul säilitada eestlust.
Eriti väärib esiletõstmist Seedrioru, kus ilmneb eestlaste armastus oma kodumaa, rahva ja Jumala vastu ning nende töökus. Soovime jõudu selle kõige hoidmiseks ka tulevikus.
Rääkige palun elust Kuusalus.
Meeldiv on näha, et maaelu edeneb ja on juba läinud palju paremaks, seda ka Kuusalus. Kui taasiseseisvuse algusajal läksid paljud asjad maal allamäge, siis nüüd on kõik muutumas. Siiski on mitmel pool elu veel suhteliselt vilets, meie piirkonnas eriti Loksal, kus elab palju venelasi. Väga raske ja keeruline on seal linnavalitsuse olukord. Loksal on suur laevaremonditehas, mille omanikud on taanlased, aga ligi 70% on seal muulasi, mis teeb vanal eesti asulal oma ajaloo ja kultuuri säilitamise raskeks.
Välisinvesteeringud on otsapidi ka Kuusalusse jõudnud — nii näiteks on rajatud katusekivide tehas (muide, sama firma tegutseb ka Kanadas, nagu nägime ühe auto ukse reklaamilt!), mis annab inimestele tööd. On teisigi ettevõtteid. Ja, tänu Jumalale, nad toetavad kohalikku elu ja ka kogudusi.
Kuusalu kolhoos oli vene ajal üks edukamaid, tänu eriti oma esimehele Arnold Vunkile. Inimesed olid nagu „ära hellitatud“ parema eluga kui teistes majandites. Kui kolhoos varises ja taasiseseisvumine saabus, oli rahvas mõneti segaduses. Nüüd on aga jalgealune taas kindlamaks muutunud. Kohapeal pole siiski küllaldaselt töökohti, nii sõidavad paljud Kuusalu elanikud iga päev Tallinna tööle.
Rõõmustav on ka see, et paljud noored tulevad tagasi oma vanemate ja vanavanemate elukohta — oma juurte juurde, korrastavad ja renoveerivad talusid, mis samuti muudab Kuusalu ilmet.
Meie koguduseliikmed on vanuse poolest nooremad, aga see toob kaasa ka probleeme. Usus peaksid nad olema kindlamad; nii on vaja noortega palju tööd teha, mis paraku on nõrk.
Mida ütleksite lõpuks?
Meid, eestlasi pole palju, seepärast — hoidkem kokku! Peaasi, et jätkuks meelekindlust ja et raha meid ära ei rikuks. Töö on see, mis viib elu edasi, koos armastusega oma rahva, maa ja Jumala vastu.
Tänan kõiki, kes on meile abikaasaga teinud Kanadas olemise nii kauniks ja meeldejäävaks, kõigile nendele paljudele peredele, samuti õp. Hannes Aasale, kes selle vahetuse korraldas.
Soovime kõigile lugejatele Jumala õnnistusi.
