Eesi Sprordimuuseumist teadussekretär Kalle Voolaid ja juhtivteadur Enn Manila
Välis-Eesti spordielu on olnud rikkalik, kuid Eestis sellest väga palju ei teata. Nõukogude ajal vastavad kontaktid ju teatavasti puudusid ja nüüdki pole jõutud veel kõikide materjalideni. 1996.a. toimus spordimuuseumis esimene vastav näitus piirkondade kaupa, mis jäi aga siiski mõnevõrra lünklikuks esemelise ja dokumentaalse materjali puudulikkuse tõttu. Seda lünka tahetaksegi nüüd täita ja järgmiseks projektiks ongi Välis-Eesti spordielu kaardistamine. Planeerimisel on uus näitus ja rohkematki: üks suurem konverents pluss väiksemad esinemised, samuti mitmete trükiste väljaandmine. Seega on meestel seoses seekordse reisiga eesmärgiks vastastikused kontaktid: reisi vältel soovitakse siinsetele eestlaste endast ja oma muuseumist teada anda ning teisalt oma muuseumi kogusid täiendada. Kuna näituse ettevalmistamine on mahukas projekt, tehakse seda ettevaatlikult ega planeerita enne 2006. aastat.
Kanada on esimene riik, kus tehakse nii põhjalikku eeltööd. Mehed on varemalt käinud vastavate materjalidega tutvumas Stockholmis; kaugemas perspektiivis on ka USA ja sealne eestlaste spordielu — kontaktid Lakewood'iga on juba olemas.
Nüüd pisut muuseumist endast. Asub see Tartus, aadressiga Rüütli t. 15 ja on külastajatele avatud iga päev kl. 11—18 (välja arvatud esmaspäev ja teisipäev). Infot muuseumi kohta leiab internetiaadressilt www.spordimuuseum.ee Muuseum on üks riigi keskmuuseumidest, mis tähendab, et põhieelarve katab riik. Muide, Rüütli tänava asukohta koliti alles 2001. aasta suvel, varem asus muuseum Tartu Pauluse kiriku tiibhoones. Kui kirik soovis ruume oma valdusse tagasi saada, hakkas muuseum uut asukohta otsima ja nii leitigi igati sobiv paik Tartu linna peatänaval, kus varem asus postimaja.
Muuseum asutati 1963.a. algul ühiskondliku muuseumina; riiklik staatus saadi 1967.a. Kogud on järjest kasvanud — alustati nullist, kuid tänaseks hinnatakse eksponaatide arvu 105-106.000-le. Töötajaid on 25 ringis, neist pooled teaduskoosseis ja pooled teeninduse peal. Kaadrivoolavust üldiselt ei tunta: enamasti on need, kes tulnud, ka jäänud. Enn Mainla on töötanud muuseumis 33 ja Kalle Voolaid 10 aastat. Aga kuna muuseumitöötajate palgad Eestis pole siiski võrreldavad mitmete teiste elualade omadega, siis ega just väga paljud noored ülikoolipingist sporti uurima ei kipu.
Muuseum on traditsioonidega: meeste sõnul on selle ajaloo üle igati põhjust uhkust tunda, kuna nii vanu spordimuuseume pole maailmas just palju.
Kontaktid Kanada eestlastega algasid juba 1972.a., kui muuseumi külastas esmakordselt hilisem maailmakuulus spordiajaloolane Reet Nurmberg-Howell, kes tegi oma doktoritöö California Berkeley Ülikoolis Eesti spordi ja kehalise kasvatuse ajaloost. 1991.a. pidas ta loenguid ka Tartu Ülikoolis ning tema kontaktid Eesti teadlastega jätkusid kuni ta surmani 1993.a., olles vaid 48-aastane. Reet Nurmberg-Howell'i mälestus on alates 1996. aastast jäädvustatud muuseumis pronksbüstina, mille valmistas kunstnik Aulin Rimm.
Palju Kanada eestlasi on muuseumis käinud viimastel aastatel ja eriti just sel suvel. Ka on mitmetega kestnud pikaajaline kirjavahetus.
Enn Mainla ja Kalle Voolaid on väga tänulikud kõigile, kes neid siin Torontos on vastu võtnud ja abistanud. Kõikide nimede üleslugemine läheks siinkohal pikale, kuid meeste eriline tänu kuulub Jüri Danielile, Hans Moksile ja Jüri Nurmbergile, kes nende siiasõidule kaasa aitasid, aga ka väga paljudele teistele, kes neid siinviibitud nädalate aegu võõrustanud, ringi sõidutanud ja oma abiga muuseumi kogusid täiendanud.
Siinkohal ka väike üleskutse: kes arvab, et tal on isiklikes kogudes midagi, mis spordiajaloolasi huvitada võiks, on igati teretulnud nendega kontakti võtma, kasvõi nõu küsimise mõttes. Aadress on järgmine: Eesti Spordimuuseum, Rüütli 15, 51007, Tartu. See, mida muuseum kogub, on väga rikkalik ja laiaulatuslik materjal — alates sporditeemalistest postmarkidest kuni spordivahenditeni välja. Olgu selleks vana jalgpall, võistlusnumber, rinnaembleem, medalid, foto- ja videomaterjal, diplomid vm. — kõik, mis Eesti sporti puudutab, on kodumaa teadlaste jaoks teretulnud materjal.
Kalle Voolaiul on aga veelgi üks huvi: maadleja Georg Lurich, kelle elu ja tegevust ta uurib. Tema kohta on küll välja antud raamatuid, ent siiski leidub kuulsa sportlase elus n-ö valgeid laike, mida teadlane loodab suurmehega kokkupuutunute abiga katta, eriti tema Ameerikas ja Kanadas viibimist. Nii et kellel on Lurichiga seoses mälestusi jagada või fotosid säilinud, võivad Kalle Voolaiuga kontakti võtta ülaltoodud spordimuuseumi aadressil või e-maili teel:
Eestis tegutseb ka Spordiajaloo Selts — mittetulundusühing, mis ühendab umbes 120 spordiajaloolast ja teadlast. Seltsi esimees on Enn Mainla, kelle sõnul oleks tore, kui seltsiga ühineks spordiajaloo vastu huvi tundvaid inimesi ka Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest. Eesti Spordiajaloo Seltsiga saab kontakti samuti spordimuuseumi aadressil või e-maili teel:
Kokkuvõttes leiavad Enn Mainla ja Kalle Voolaid, et inimeste ajalooline mälu on nii rikkalik, et seda ei tohi lasta kaotsi minna, vaid tuleb säilitada, avaldades arvamust, et vastavad arhiivid võiks ehk tulevikus leida koha Eestis, kus neid muuseumis väärikalt järeltulevatele põlvedele säilitatakse.
