Tallinna kesklinn sai sellel sajandil kahe väljaku võrra rikkamaks: Vabaduse ja Viru. Esimesest kujunes kohe riigi paraadplats, mis nüüd argipäeviti täidab küll autoparkla ülesannet. Ja Viru väljakut enam ei ole. Tema asemele tõuseb uus ristumisplats; mitmetasemeline turg, kus kaupmehed külma ja tuult ei pea kartma.


Eestis on uusi rajatisi, mis rõõmustavad ja on neid, mille puhul mõtled, et oleks võinud ehitamata jääda, eriti kui nende tõus nõudis ohvriks mõne vana ja ainulaadse ehitise. Kuid Viru väljaku kadu ei kõdita mul üldse närvi. Minu mälestus temast on kui ebamäärane „tossutekitajate hoidla“: soome turistide bussid, taksod ja marsruut-taksod (kindla reisikavaga minibussid). Väljaku keskel asuvast inetust karbist levis sootuks teistsugust, kiirtoidu tossu. Nehatu kööki külastasid vist kõige enam vindised näljased isikud ebamäärastel hommikutundidel. Meenub, et sealsete hamburgerite vahele pandi mingit roosat kastet ja kapsast, mis põhja-ameeriklasi ehmatas.

Varasem ettekujutus platsist tekkis ühest Andres Toltsi maalist, millel on kujutatud kollaseid sarvedega trollibusse sellelt väljakult uut ringi alustamas. Nendest ümarate joontega, sõbralikke jõehobusid meenutavatest sõidukitest levis 60-ndate tunnetust. Nõukogude oma jah, ja loomulikult ei tea ma sellest tegelikult midagi.

2000. aastal Rotermanni soolalaos toimunud arhitektuurinäitus „Väljak ja võim” andis ülevaate Tallinna linna planeerimisest viimasel sajandil. Sellega seotud kirjandusest selgub, et 1925. aastast Viru väljaku nime kandnud platsi on loendamatu arv kordi ümber projekteeritud — alates Eliel Saarineni 1913. a. „Suur-Tallinna” nägemusest just sinna rajada linna tsentrum kahe (Kolme Lõvi ja Raekoja) väljakuga, mida ühendanuks uus rajatav raekoda. 1938. a. lõplikult valminud projekt jäi liiga hiljaks.

Stalini väljakuna (kuni 1960) jäid ka sellele mehele omased paleed ja triumfikaared sinna ehitamata. Tööstuslikul Hrushtshovi ajal „muutus Keskväljak asjalikuks toimetamisväljakuks, liikumisteede ristumiskohaks, kuhu hakkas suubuma linna tulev mägede elanikkond”, kirjutab kunstiajaloolane, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula. Musta- ja Õismäelt liikusidki inimesed nendes kollastes „jõehobudes“ sinna, kuhu 70-ndate alguses tõusis Inturisti hotell. Seesama, mille otstelt hetkel kahhelkivisid maha kistakse, sest kuigi Viru hotell on seest ammu uhke, säilus tema koorikus midagi... WC sarnast.

Nüüd aga, nagu kirjutab tabavalt Hallas-Murula, „on Viru väljaku varjamatuks ideoloogiaks iga ruutmeeter teenima panna. /.../ Kui omal ajal hoidnuks väljakut oma kontrolli all Stalini kuju kõikenägev silm, siis nüüd hakkab võim kontrolli teostama nähtamatute kaamerate abil“.

700 miljonit krooni maksev Viru keskuse projekt on taasiseseisvusaja suurim koostööprojekt Tallinna linna ja erasektori vahel. Keskuse alla rajatakse bussiterminal, kuhu pääseb tänavaristimiku all asuva tunneli kaudu. Teda ühendab olemasoleva Kaubamajaga Estonia puisteed ületav kinnine käik. Peapostkontori poolsel küljel hakkavad inimesed elama ja töötama. Praegu heidavad hooneblokkidele varje kolm kraanat ja sildid teatavad, et töö lõppeb kevadel 2004.

Mõnes mõttes on intrigeeriv, et avarast vabadustunnet tekitavast platsist saab tihe liiklussõlm. Arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik on oma terviknägemusse kaasanud ka klassikalise hiidneitsi kuju, nende endi sõnul, tasakaalustamaks ja pehmendamaks hoonestiku pealetükkivust. Kaubamaja ristmiku nurka hakkab valvama Mare Mikofi loodav, August Weizenbergi „Hämarikust” inspireeritud viiemeetrine naise kuju. Ain Padrik kirjutab 26.11 Eesti Päevalehes: „Algselt oli meil mõttes midagi antiigist laenata, kuid siis leidsime, et meil on Eestis kõik olemas.” Tõepoolest. On olnud kõike ja on.

Riina Jõe Kindlam
Tallinnas

Eestlased Eestis

TRENDING