EELK Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi kinnitusel on rahupaik väike, umbes 48 m² maalapp kirikuaias, kiriku kooriruumi vahetus läheduses. „Rahupaik annab võimaluse panna maamulda lapse tuhk; tava- ehk kirstumatuste jaoks pole seal lihtsalt füüsiliselt ruumi. Samuti on rahupaik väga oluline koht neile, kel pole, keda matta – kellel on vaid valusad mälestused ja lein, mis mõnikord ulatub aastate, lausa aastakümnete taha,“ ütles Laats ajalehele Harju Elu.
Rahupaiga loomise algatus tuli just ühelt selliselt perelt, kes leidsid oma traagikas tuge analoogsest rahupaigast Riias Püha Alberti kiriku vahetus naabruses. Nad leidsid, et niisugune võimalus peaks olema ka Eesti peredel. Suurbritannias on taolisi kohti näiteks ligi 60. Lisaks on taolisi rahupaiku USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Kanadas ning nende riikide kogemus näitab, et sellisest kohast leitakse oma leinas tuge; tuge on ka teadmisest, et sa pole üksi, et on teisigi, kes seda pöörast valu tundnud ja ometi leidnud jõudu edasi elada.
Rahupaik on ühtlasi keskpunktiks, mille ümber koondub perede tugivõrgustik, et koondada abivajajad ja avalikustada senini väheräägitud teemat. Rahupaiga rajamisel ja leinatöös tehakse koostööd Tallinna Raseduskriisikeskusega, mille nõustajad peavad sellise koha loomist hädavajalikuks.
MTÜ Vaikuse lapsed võrgulehel (www.vaiksed.ee) kirjutatakse: „Võiks küsida, miks on neile lastele vaja eraldi matmiskohta? Miks ei võiks nad puhata tavalises surnuaias perehauaplatsidel? Loomulikult võivad. Rahupaik on mõeldud üksnes neile peredele, kes seda vajavad: noortele, kellel polegi oma pereplatsi ühelgi kalmistul; neile, kelle jaoks on väga raske viia väike, hellitamata jäänud ihu kusagile võõrale, tühjale kalmistule, kui oma surm veel mägede taga tundub olevat. Ja kriisipsühholoogide sõnul pole selliseid peresid sugugi vähe.“