Eesti ühiskonnas lahvatavad aeg-ajalt miniskandaalid ja on täiesti ehmatav näha, kui palju halbu sõnu paiskub õhku ja sotsiaalmeediasse ka kristlastelt. Õpetaja JAAN TAMMSALU tuli hiljuti Kanadast ja koges seal hoopis teistsugust suhtumist. See annab põhjuse ka eestlaste südametunnistusele koputada ja manitseda vähemalt ristiinimesi enne ütlemist mõtlema oma sõnade üle.
Õpetaja TAMMSALU:
„Sina ei pea mitte andma valetunnistust oma ligimese vastu, sest tema on sinu vend, sinu õde. Sa ju vabandad iseenda valet käitumist välja, sa ei tea tihtipeale isegi oma lähedase inimese motiive, miks ta seda või teist teeb, ning sa ei lähe ta peale niisama karjuma, vaid uurid põhjust ja jätad oma hukkamõistu ära.
Eesti elus on olnud karmkurbasid aegu. Omal ajal arutas Enn Soosaar selle üle, kuidas oli küll võimalik, et nõukogude võim sai nii lühikese aja jooksul teha nii palju kurja. Ta jõudis jubeda järelduseni, et me pidime eestlastena sellele ikka väga palju kaasa aitama, muidu ei oleks nad neid nimekirju nii kiiresti valmis saanud, et keda saata minema, keda maha lasta.
Kohati võib isegi aru saada – mõningad sellised asjad on omal ajal toimunud hirmust. „Äkki saadetakse mind ära? Kui mina kaeban, siis mind jäetakse alles ...“ Nurka aetud rott pidavat ka käituma päris õudselt ja vastikult. Mõned inimesed on roti ajuga ja käituvad mõnes olukorras ka päris vastikult.
Holokausti üle elanud Austria neuroloog Viktor Frankl on öelnud, et inimeseks olemise üks olulisemaid osasid on see, et me suudame igas olukorras otsustada ja valida ning teha ka enesele kahjulikke valikuid, kui meile tundub, et need valikud on õiged. Ta ütleb, et inimene on inimene siis, kui ta teeb õigeid valikuid ja on valmis ka endale kahjulikke valikuid tegema – ja kindlasti mitte teistele haiget tegevaid valikuid.
Need inimesed, kes teevad vastupidiseid valikuid ... Mina ei tahaks neid loomadeks nimetada, sest ei taha loomi solvata. Inimene käitub inimesega kindlasti palju hullemini kui hunt. Huntide võitlusest on teada seda, et kui üks hunt hakkab alla jääma, siis ta ajab oma koonu üles ja jätab kõri avatuks – see on alistumismärguanne ja teine hunt ei saa hammustada sellist lahtist kõri, tal lähevad lõuapärad lukku. Loomateadlane Lorenz on sellest palju rääkinud ja ütelnud, et ärgu öeldagu, et inimene on inimesele hunt – inimene on inimesele kana, kes nokib teise kana lihtsalt ribadeks.
Eestis on teise inimese „äranokkimine“ tehtud väga mõnusaks ja lihtsaks. Hiljaaegu väitis keegi mulle, et Eestis on olemas ligi 30 erinevat kohta, kuhu saab anonüümselt või mitteanonüümselt kaevata: igasugused vihjetelefonid ja -aadressid ning osad meediaväljaanded ootavad pikisilmi, et neile vihjataks midagi, mille kohta saaks jälle midagi üles keerutada. Loomulikult on arusaadav, et politseis ja sealhulgas kaitsepolitseis on vihjetelefon, see on täiesti loomulik, aga sel juhul me teame, et juhtum uuritakse väga tõsiselt läbi ja alles tõeliste põhjuste korral esitatakse kellelegi süüdistus. Aga mõningad ajakirjanikud kindlasti ei kärsi oodata, uurida, asja selgeks teha, vaid halvustav artikkel tuleb ja pärast lisatakse parimal juhul väike vabandus – kuid vahepeal on keegi võtnud endalt võib-olla elu või kaotanud viimsegi usu inimestesse või Eestimaalt üldse põgenenud, sest elu on umbusust hall ja siin on keeruline elada.
Muide, Kanadast, kus nüüd puhkusel käisin, on ääretult keeruline ära tulla, sest sa oled seal pidevalt näinud nägusid, mis naeratavad sulle, vastu tulevad inimesed vaatavad sulle otsa ja ütlevad tere või midagi veel ilusamat. Abikaasaga tänavatel jalutades kohtasime me sadu inimesi, kes meid lahkelt tervitasid. Hoian end nüüd Tallinnas tõsiselt tagasi, et mitte vastutulijatele säravalt naeratada ja neid teretada – tõenäoliselt läheksid vihjetelefonid punaseks, et Jaan Tammsalu on hulluks läinud.
Miks ma sellest räägin? Räägin sellepärast, et iga ristiinimene, kes loeb seda lugu, mõtleks väga tõsiselt järele, kas seda, kui keel väga kiheleb kellegi kohta midagi ütlema, kedagi hukka mõistma, on ikka mõistlik välja öelda või äkki hoiaks oma suu kinni ega kirjutaks ka mitte kommentaari. Nii kurb, kui kommentaariumides on kommentaari alla kirjutatud „kristlane“ ja üles on kirjutatud „Pane ennast põlema!“ vms. Seal on ainult kaks võimalust: sa kas ei ole kristlane ja kirjutad seda, või sa oled kristlane ega kirjuta selliseid asju.
Ma tean, et hävitavaid kommentaare kirjutatakse linnapeadele, ministritele, muusikutele, inimestele, kes päevast päeva teevad ennasthävitavalt tööd. Tihtipeale ei kommenteerita isegi mitte oma nime alt, ja on tõeliselt kahetsusväärne, kui sinna lisatakse ka märge „ma olen kristlane“. Suhtu sa homodesse või kellesse tahes kuidas tahes, aga hoia oma keelt kurja rääkimast ja inimestele haiget tegemast. Kohtumõistmine on Jumala käes. Kui meie selle Tema eest ära teeme, Tema positsioonile asume, siis tuleb meil hoida oma piip ja prillid. Sel juhul tuleb tõesti mõelda, et äkki meile antakse võimalus põrgus edasi kakelda, sest taevasse pole meiesugustel kindlasti asja.“
