Vabadussamba või Vabadussõja võidusamba kavand on tekitanud elavat diskussiooni. Pannakse eriti pahaks risti kasutamist. Selle kohta ütleb üks kommentaator: ”Maailmas on väga vähe või ei ole üldse sümboleid, mis oleksid ristist sügavamad ja mitmeplaanilisemad. Eks seda peeti tõenäoliselt silmas ka Vabadusristi sisse viimisel. Iseasi, et Eestis ei ole mitu põlvkonda (neisse kuulun ka mina) lihtsalt sellist haridust üldse saanud, mis võimaldaks risti sügavusest aru saada.“
Seda tuleb kommentaare lugedes tõdeda. Esineb palju võitlevaid ateiste, kelle ajalookäsitluse aluseks on jäänud Hillar Palametsa „Jutustusi kodumaa ajaloost“ viimane versioon. Nõukogude kool on nähtavasti suutnud produtseerida imehästi ajupestud tegelasi, kellel risti nähes tuleb silme ette ainult Mõõgavendade Ordu. Rist on aga heraldikas üks levinumaid motiive. On vanimaid maagilisi, kosmogoonilisi ja ka sakraalseid sümboleid. Sambal kujutatu pole ammugi mitte ristiusu sümbol, vaid Eesti kõige tähtsam teenetemärk — Vabadusrist. Kahjuks küll moonutatud kujul.
Paljud ei taha taibata, et kristlasi sõimates ja halvustades teevad nad maha omaenda esivanemaid. Kristlus ja sellega seotud sümboolika on olnud lahutamatu osa meie ajaloost. Meie kultuur kubiseb viidetest kristlusele. Kuna Vabadussõda võideti ajal, mil kristlik kultuur veel domineeris, oleks mälestusmärgi püstitamine selle ajastu sümboolika taustal põhjendatud.
Tundub, et kommunistlik ajalookäsitlus on eestlasi tugevalt mõjutanud. On andmeid selle kohta, et ristiusk oli Eestis juba enne Mõõgavendade ordu asutamist 1202.a. Vana-Liivimaa ristiusku pööramiseks ja 1208.a. alanud ristiretki praeguse Eesti aladele. Ristiusu varast levikut Eestis tõendavad nii arheoloogilised leiud kui keeleteadus. Eesti keeles juurdunud ristiusu olulised mõisted (pagan, papp, nädal, rist jt) viitavad varasele ida poolt tulnud misjonile. Teine grupp sõnu nagu näiteks kirik, paast, munk jt annavad tunnistust varastest Skandinaavia mõjutustest. Kas keegi arvab tõemeeli, et ilma ristisõdijateta oleksime senini paganlik riik? Igal juhul tagasid ristisõdijad meile lääneliku, mitte vene kultuuriruumi koos vene õigeusu ja kirillitsaga. Nagu nähtub Taani hindamisraamatust, kandsid mitmed vasallid eesti nimesid, jätkasid uue võimu teenistuses, näitasid paljukiidetud kohanemisvõimet. Peale nende leidus kindlasti nimevahetajaid.
Soome ajaloolane Seppo Zetterberg ütleb Eesti vallutamise kohta 12. sajandil, et ei ole kerge nõustuda romantiseeritud suhtumisega vallutamisse eelnenud „iidsesse priipõlve” ning harmoonilisse ja demokraatlikusse muinasühiskonda. Eestis valitses feodalismi esiaste juba enne sakslaste tulekut, mistõttu feodaalse ühiskonnakorra saabumisega ei kaasnenud eriti suuri muudatusi (Eesti Päevaleht Online, 11.08.2007).
Siin on abiks võrdlus naabermaadega. 10.—12. sajandist on Skandinaavias allikaliselt teada klannide omavaheline tihti väga verine maajagamine, mis vaevalt oli teisiti Eestis. Ei olnud ju riiklikku struktuuri, ainult kihelkonnad ja maakonnad, mitte eestlased, vaid ugalased, sakalased, saarlased ja teised. Isegi välisvaenlase vastu võitlemisel ei saavutatud kaua vajalikku ühismeelt. Kui see 1217. aastal osaliselt teoks sai, oli liiga hilja, siis oli Eesti ala juba tugevalt räsitud.
Ei saa eitada kristluse osa Euroopa ajaloos ja arengus. Eestis on aga nähtavasti vahepeal tekkinud palju võitlevaid ateiste — Vanapaganaid, kes kardavad ristimärki nagu tuld, kuigi tahaks vist meelsamini olla Kaval-Antsud? Tagasivaates meenub, et 1940.a. räägiti ajalehest „Tapa Kommunist”, mis kuulub huumori valda. Kibe tõde on aga samal aastal asutatud „Sirp ja Vasar”, mida iseloomustati rahvasuus: vasaraga pea lõhki ja sirbiga maha! See on vahepeal saanud nii omaks, et kui pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai leht uue nime „Reede” ja hiljem „Kultuurileht”, pöörduti ikka tagasi vana hea „Sirbi” juurde, vasar jäi aga kodutuks. Taara-usulised, kes on laenanud oma jumala Skandinaaviast, kus esineb piksejumal Thor (Tor), kelle relvaks on vasar, võiksid selle panna oma monumendile. Siis oleks ka sirbil rohkem lõikust.
Võitlevad ateistid ei taha näha, et kristluse eesti keeles halvustamisel võlgnevad nad tänu „ristikoertele”, saksa pastoritele, kes lõid aluse eesti kirjakeelele, mida okupandid teatavasti nimetavad koerte keeleks. Nii peaks maha tegema ka sellest tulenevat „saksa tähtedega” kirjutamist? Kas eelistada, et meie esivanemad oleksid puu otsa jäänud — seal on ju kindlam? Või nagu meie hõimud sulanud suure vene rahva sisse, mis annab umbes sama kindlust?
Ärkamisajal mängisid suurt rolli ka eesti pastorid. Ja peale selle ei koloniseerinud teised võõrvallutajad aastasadade jooksul Eesti ala nii tugevalt kui idanaabrid poole sajandiga, okupeerides osalt veelgi mentaliteeti.
Ristimärgist eesti keeles ja meeles
Arvamus
TRENDING
