Lõppemas on 2012. aasta. Nagu ikka, on aasta lõppedes kokkuvõtete tegemise aeg. 24. märtsil toimus Põltsamaa kultuurikeskuses Eestimaa Rahvaliidu kongress, kus Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine ühinesid uueks poliitiliseks jõuks – Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks.
Programmi poolest on meie erakond lähedane Isamaa ja Res Publica Liidule (IRL) – seda eelkõige parempoolse maailmavaate ja konservatiivsuse poolest. Ka Rahvaliidu programmis defineeris Rahvaliit ennast rahvuslik konservatiivse erakonnana. Konservatism on üldjuhul demokraatlik parempoolne ideoloogia ja mõtteviis, mis toetub eelkõige traditsioonilistele väärtustele – keel, kultuur, perekond, rahvus, jne. ning nende säilitamisele. IRL-i konservatism on täna paljuski deklaratiivne ning pigem neokonservatiivne. Tõelised rahvuskonservatismi esindajad on IRL-s koondunud MTÜ-sse Vaba Isamaaline Kodanik.
Konservatiiveks Rahvaerakonna Tartumaa konverentsil kasutasin ma Siiri Sisaski laulu „Mis maa see on“ sõnu, et analüüsida olukorda Eestis. Ma tahaksin seda teha ka siin, ühe sõnaseadja poolt esitatud variandis:
Mis maa see on? Siin rahval pole väge
vaid ametnikel piiramatu noos.
Jäänd rahva osaks ütlemata vähe
neil kõhutäiteks ainult laululood.
Mis maa see on? Päev päeva järel vaevas
sa oma risti kanna vähenevas töös.
On järgi kaksteist võõrast tähte taevas
mis ennustavad pimenevat ööd.
Mis maa see on? On enamus siin orjad
ja jälgimas on valvas salasilm.
Ja ametnik, kes raha kokku korjab,
et riigil oleks rikkust maa ja ilm.
Mis maa see on? Siin vabadus on ohus
ja inimesed ära vaevatud.
Siin pole õiglust – on vaid salakohus
kust omad joped saavad päästetud.
Mis maa see on? Kaastunnet siin ei ole
on läbi roostes ametniku hing.
Siit põgeneda enam kahju pole
nii madal on siin inimese hind.
Mis maa see on? Ei suuda teda hoida
vaid tuleb minna ilma rändama.
Sest ihu vajab katmist, pere toita
ja maksukoormus paneb oigama.
Mis maa see on? Kuis küll see nõnda juhtus?
Mis salajõud see mängis meiega?
Mis maa see on? Et nõnda ühtepuhku
me jääme ikka ilma temata.
Mis maa see on? Kus maa on ära antud
ja põlisrahvas käppa imemas.
Kus metsad õige pea on tühjaks kantud
ja kodudest kõik rahvas minemas.
Kas tänane olukord riigis meid rahuldab? Kindlasti mitte. Tänases Eestis ei pööra paljud enam peadki, kui räägitakse poliitilise moraali kriisist. Erakondlik on muutunud riiklikuks, ametkonnad on erakondade vahel ära jagatud – ministeeriumid ja riigiametid politiseeritud ehk erakonnastatud. EV Põhiseaduse kohaselt peab riiklike instantside tegevus olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Reaalsuses on Riigikogu jäänud kuuleka templilööja rolli Valitsuse tegevuse vormistamisel. Valitsuse poolt võimukorralduse aluste eiramise ilmingud on nii tavapärased, et neile ei järgne alati ühiskondlikku arutelu ega hukkamõistu. Meie Valitsus ja Riigikogu pooldavad üha enam Euroopa Liidu liikmesriikide üle riigiüleste struktuuride võimu kehtestamist ja võtavad Eesti riigile ebaproportsionaalselt suuri kohustusi eurotsooni näiliku stabiilsuse nimel. Vastuvõetud ESM-i ja EFSF-i mehhanismid kindlustavad föderaalliidu loomist. Võttes kohustuse katta teiste riikide laenukulusid, väheneb oluliselt meie jätkusuutlikkus iseseisva riigina – aga võib-olla see ongi eesmärk??
Ühes viimases Foorumi saates ütles Riigikogu IRL-i fraktsiooni esimees Kaia Iva järgmist – ESM-i sissemakset ei saa vähendada, sest see on kokkulepe ja see pole riik, mis nõnda teeb, et täna nii ja homme naa. Tahaks talle meelde tuletada, et oli ka kokkulepe, et töötu toetus tõuseb järgmisel eelarveaastal 145 EUR-ni – nüüd sellest taganeti ja lubatakse ainult 105 EUR. Kus nüüd on see lause, et see pole riik, mis nõnda teeb, et täna nii ja homme naa? Endiselt me kulutame vanemahüvitisele peaaegu kaks korda rohkem kui muudeks peretoetusteks, kusjuures vanemahüvitisele kuluvatest vahenditest peaaegu 80% langeb 10% kõrgepalgaliste saagiks. Endiselt on Eesti kapitali maksustamiselt eelviimasel kohal Euroopas. Valitsuse ideoloogia kohaselt peaks see meile investeeringuid tooma ja töökohti looma, aga tegelikud numbrid näitavad hoopis vastupidist – töö ja talutava elu otsingud on viinud riigist rohkem kui 100 000 kõige paremas tööeas inimest teistesse riikidesse.
Ilmselt paljud mäletavad Ansipi partei lubadust – „Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka“. Võib-olla mõistsime seda loosungit valesti? Kui inimesed lahkuvad siit tööle ja elama Euroopa viide jõukamasse riiki, siis nemad ju elavadki viie jõukama hulgas. Mitte kusagil polnud juttu Eesti Vabariigi viimisest viie jõukama Euroopa riigi hulka, vaid Eesti (inimeste) viimisest.
Sotsiaalharta osalise ratifitseerimise mõned viljad on meil käes: õpetajate ja arstide rahulolematus, mis lõppes streikidega, hooldust vajavate puuetega inimeste masendav viletsus, tuhanded nälgivad lapsed jne. OECD peasekretär ütles: „Vaesuses elavate eestlaste arv kasvas kriisi ajal kiiresti ja laste osas see peaaegu kahekordistus. Eesti paistab OECD riikide seas silma madalate sotsiaalkulutuste ja väikeste toetuste poolest“. Kui peasekretär läks meie riigi sisuliste asjade juurde – tööpuudus, vaesus, jne., siis ütles ta viisakalt, et Teie asjad on ikka väga korrast ära (!).
Terve tänavune aasta on valitsuskoalitsiooni juhtiv erakond, Reformierakond, pidanud sõda ühiskonna vastu: töötukassa konsolideerimine eelarvega, püüd ACTA ratifitseerida, ACTA vastaste naeruvääristamine, peaministri eneseõigustused, õpetajate streik, erakondade varjatud rahastamine, Silver Meikari häbimärgistamine, Krugmani naeruvääristamine meedias, ESM-i läbisurumine, arstide solvamine ja arstide, õdede ja hooldajate streigi mahasurumise katsed jpm. ehk O. Lutsu „Kevade“ köstri sõnade kohaselt, et enne läheb Issanda päike looja, kui jõuame üles lugeda kõik nende patud.
Meie iseseisvus on vaesuse nägu, valitsusjuhi arvates läheb Eestil aga hästi. Kuna riik ja rahvas moodustavad terviku, peaks ka rahval minema hästi. Kahjuks see pole nii. Hästi elab vaid väike osa inimesi, valdav enamus aga mitte. Rahva häda ja viletsus ei lähe Valitsusele korda, sest kuidas muidu on võimalik riiklikul tasemel valetada, et rahva elatustase on tõusnud. Augusti lõpul avaldas Maksu- ja Tolliamet füüsiliste isikute tuludeklaratsioonide koondandmed, mis räägivad hoopis teistsugusest riigist, kui me oleme harjunud kuulma valitsusjuhi suust. Nendest andmetest nähtub, et enamus eestimaalasi peab hakkama saama vähemaga kui 500 EUR kuus. Kui arvestada selle sissetulekuga grupi keskmist tulu, siis oli see 257 EUR kuus. Kreekas ja Hispaanias, keda me tänu valitsuserakondadele iga hinna eest eurotsoonis hoiame ja kelle võlgu me garanteerime, olid 2011. aastal miinimumpalgad vastavalt 863 ja 748 EUR – seega nende miinimumpalk on 3 korda suurem kui poolte eestimaalaste sissetulek. Sel aastal saab toiduabi Eestis juba 130 tuhat inimest, elektrihinna ja elektritarbimisega kaasnevate kulude tõus viib järgmisel aastal Eesti inimeste ja ettevõtete taskust täiendavalt vähemalt 100 milj. EUR, kuid riik hinnatõusu leevendamiseks midagi ette ei võta. Valitsuse poolt Riigikogule esitatud järgmise aasta riigieelarve eelnõu järgi on toimetulekupiir endiselt 77 EUR, vaatamata sellele, et minimaalse toidukorvi maksumus oli juba 2011. aastal 85 EUR. Selline on tänase valitsuskoalitsiooni poliitika.
Tänast Riigikogu ja valitsust vaadates on selge, et madalamale laskuda ei ole enam võimalik. Iga päev saab avalikkus üha rohkem kinnitust asjaolule, et Toompea asukad ei hooli mitte oma rahvast, vaid väljastpoolt tulevast kiitusest. Toompea moonakad ja Stenbocki aidamees ei saa aru, et väljastpoolt tulev kiitus on formaalne ning kiitjad ei hakka oma riigi kodanike peal mitte kunagi rakendama selliseid sadistlikke võtteid. Ansip ja Ligi on nagu mardisandid, kes rahvamaja uksel kommi ja kiitust nuruvad – endal tuba külm ja pere näljas.
Ülbus, poliitiline demagoogia, arrogantsus, järjekindel negatiivse eitamine, kahepalgelisus, moraalitus, eetika puudumine – nende sõnadega saab iseloomustada tänaseid valitsejaid. Toon näite kahest erinevast suhtumisest: 6. oktoobril 2006 peaminister Andrus Ansip nimetas Villu Reiljani tagasiastumise otsust riigimehelikuks ning lisas, et kuna Reiljan on vaidlusalused maadevahetus tehingud allkirjastanud, peab ta kandma poliitilist vastutust. Ehkki uurimine pole veel läbi, on tagasiastumine kõige õigem lahendus. 6. augustil 2012. a. ütles A. Ansip: „Nii lihtsalt need asjad Eesti riigis käia küll ei tohi, et kui keegi esineb mingi süüdistusega, siis ministrid astuvad tagasi. Süütuse presumptsioon on väga suur väärtus ja Eesti põhiseaduslik väärtus ning see kehtib ka poliitikute kohta.“
Asi ei ole enam moraalis ja eetikas või selles, kuidas ühe või teise erakonna väidetav maailmavaade meeldib või ei meeldi. Küsimus on ka selles, kas riigitüüri hoidvate inimeste maailmataju on adekvaatne ja kas nad on võimelised läbikaalutud otsuseid tegema. Praegu on põhjust arvata, et pikk võimulolek on jätnud mõne psüühikale oma jälje, ja kui see nii on, siis peab tõsiselt kartma, et nad lihtsalt ei suuda enam riiki kvaliteetselt juhtida.
Ansipism on vaja asendada inimliku, hooliva, jätkusuutliku valitsemisega. Me ei tohi vaikida, kui Eesti ametlikus poliitikas toimetatakse plaanipäraselt Eesti riigi ja rahva kokkutõmbamise programmi järgi. Olukorras, kus suveräänne rahvusriik on muudetud Euroopa Liidu, väliskapitali ja stagneerunud karjääriametnike-funktsionääride huvisid esindavaks riigiks, ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond rahvuslike konservatiivsete väärtuste kandjana jääda kõrvaltvaatajaks. Harta 12, mis kogus tähelepanuväärse koguse toetusallkirju – sisaldab ju väga paljus meie erakonna programmilisi seisukohti – seega harta toetusallkirjad tähendavad suurt toetust meie programmile. Me ei tohi alla anda – hambad ristis tuleb minna edasi! Anname siis üheskoos tagasi inimestele usu ja lootuse paremale elule Eestimaal!
