Tehnikaülikooli mehhaanikateaduskonna ühes koridoris on klaaskapis hulk veidraid asjandusi. Oleks nagu mingid auto moodi värgid, rattad all ja puha, tehtud enamasti käepärastest vahenditest: torujupid, flopikettad, natuke patareisid, ühel on plastmassist poolik mängujänes kah veel kukil. „Robotid,“ väidab professor Mart Tamre. „Selle jänesega roboti tegid valmis 2003.a. mehhatroonika 2-nädalasest suvekoolist osa võtnud tudengid, pooled neist tüdrukud. Selle kahe nädalaga pidid nad tegema roboti, mis eristab valguse tugevust ja sõidab valgusallika poole. Ja need robotid täiesti töötavad,“ lisab professor.

Tuleb uskuda: professor Tamre on Tehnikaülikooli Mehhatroonikainstituudi teadus- ja arendusprodekaan. Ning selle aasta novembris peeti instituudi eestvedamisel juba neljandat korda robotiehitamise võistlust Robotex, mille idee üks autor loomulikult Mart Tamre.

47-aastane professor Tamre on maailmakogemusega mees. Aastail 1997-1998 töötas ta külalisteadurina Cardiffi Ülikoolis Suurbritannias, 1999-2000 aga Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis Cambridge’is.

Mart Tamre on Eesti Teadlaste Liidu ja Eesti Mehaanikainseneride Liidu liige. Ta on avaldanud ligi 50 teaduslikku artiklit, tema nimel on 10 patenti.

Mehhatroonika — rakendusteadus, mis sündis Jaapanis üsna hiljuti

Mehhatroonikainstituut on Tehnikaülikooli instituutidest noorim, loodi aastal 2000 Peenmehhaanika ja Masinatehnika instituutide ühendamisega.

Igal aastal võetakse mehhatroonika erialale bakalaureuseõppesse vastu natuke alla 40 üliõpilase. „On seda vähe või palju? Oma eriala entusiastina ütlen, et vähe. Sest paratamatult tõmbavad n-ö vanad, traditsioonilised erialad. Ja laienevad need erialad, kuhu on erinevad alad kokku integreeritud. Ei ole enam rangeid piire, kus on mehhaanika, kus ainult programmeerimine. Võib-olla ainult suurtes riikides on võimalik tegutseda väga kitsal erialal, Eesti 10-20 inimesega ettevõtetes peavad insenerid tegelema peaaegu kõigega,“ on Mart Tamre seisukoht.

Magistriõppes on kohti 25.

Mart Tamre on tõeline robotifänn. „Tulge, ma näitan, kuidas eriala noortele lihtsalt ja huvitavalt tutvustatakse,“ kihutab ta kabinetist välja. „See on imelihtne flopirobot, mille tudeng ise valmis teeb. Sisuliselt auto, mis sõidab flopi drive’i jõul kiiruse peale. Seal on koos mehhaanika — et asi peab liikuma, ja midagi, mis asja liikuma paneb — elektroonika. Kokku mehhatroonika,“ selgitab Mart Tamre. „Kui tudengeile lihtsalt kuiva loengut pead — keda see huvitab. Aga kui poiss või tüdruk peab ise mingi asjanduse valmis ehitama ja käima panema, siis on see midagi muud.“

Koostöös Kunstiülikooliga sai valmis laulev vaip

Läinud kevadel oli Rotermanni Soolalaos Eesti Kunstiakadeemia diplomitööde näitusel üks kummaline asi. Laulev vaip. „Kui vaiba ees liikuda, mängib see erinevat muusikat. Helid muutuvad sujuvalt, kui lähed vaibale lähemale või sellest kaugemale. Vaiba ja idee autor oli Kunstiinstituudi tekstiilieriala diplomand, muusikalise poole tehniline teostus oli aga Mehhatroonika instituudi inimeste töö,“ kiidab Mart Tamre ühistööd.

Laulva vaiba puhul on täpsemalt tegu Kärt Ojavee digimuutuva gobeläänvaibaga „Viimane Ükssarv“, mille tegemist juhendasid Ele Praks ja Mehhatroonikainstituudist Maido Hiiemaa, kelle tehtud on ka vaiba mehhatroonikasüsteem. Tagasihoidlikkusest jättis Mart Tamre mainimata, et tema selles projektis konsultandina kaasa lõi.

Märkmed: