Avaldatud: Teisipäev, 03 Jaanuar 2017
Roosa-tädi aastavahetuse mõtted, 4. osa
http://www.teabeleht.com/index...
Issand Jumal, julge ikka
armastada Eestimaad,
meil on palju venelasi,
armasta ka neid kui saad,
oma lahke käega sa
tagasi nad juhata,
rõõmustagu nende meel:
Venemaa on alles veel!
Jõulude ja aastavahetuse aeg on ikka rõõmusõnumi aeg olnud. Ainult et ühe rõõmu seljas ratsutamine läheb lõpuks igavaks. Supile on vaja näpuotsatäis soola lisada, et see läila ei tunduks.
Meil, eestlastel, selle asjaga muret pole. Venemaa, sinder, on ikka alles, ja nii võib see jääda veel mõneks ajaks. Oma vürtsi lisab ta meie elule kahtlemata, teinekord lausa nii, et suu põleb. Ega siis Justamendi poisid asjata laula: „Et üks naaber võib olla nii kuradi sitt ja nii sant!“ Istub, mossitab ja viibutab aegajalt meie poole rusikat. Mida muud tal teha olekski, kui keegi teda ei armasta.
Tänapäeva inimesed ootavad aga uuendusi, ootavad muutusi. Kuna Venemaa kui geograafiline nähtus ei kao kuhugi ja jääb ikka meie naabriks, siis tuleks muuta meievahelisi suhteid. Suhtekorraldus on ju tänapäeva võluvits, mille abil võib korda saata lausa imesid.
Näiteks on mitmel pool moodi läinud abielutõotuse uuendamine – et elus oleks vaheldust, et oleks jälle põhjust rõõmu tunda. Niisamuti leidub ohtrasti neid, kes unistavad, et „havi käsul, minu soovil“ muutuksid suhted Venemaaga jälle normaalseteks. Küll siis muutuks elu heaks ja inimesed õnnelikuks!
Kuidas aga seda saavutada, pole unistajate asi. Olgu aga olla, kasvõi järeleandmiste ja enesesalgamise hinnaga! Järele anda ja ennast salata muidugi võib, selle võtab Venemaa rõõmuga vastu, ainult et suhete paranemisele ei aita sellised asjad küll kuidagi kaasa.
Eks see asi kipugi käima lainetena – kord tuiskab meie poliitikamaastikust üle vaimustuse tuhin ja asutakse heanaaberlikkust edendama. Kui selle peale alandaval kombel ja valusasti vastu nina saadakse, ollakse mõnda aega vait, kuni valu ja häbi ununevad ja minnakse uuele ringile. Kui ikka paipoiss olla ja igal sammul näidata, et Venemaa tahtmised meile korda lähevad, siis peaks ju midagi paremaks minema! Peaks ju?
Kui suvel jõudis ajalehtedesse teade, et kolm Balti riiki on otsustanud jätkata koostööd okupatsioonikahjude hindamise osas, kokku leppida ühise metodoloogia kasutamises ning järgmistes sammudes, kuidas okupatsioonikahjude uurimise küsimustes edasi liikuda, teatas toonane Eesti väliminister Kaljurand selle peale Vene uudisteagentuurile Interfax, et Eestil polevat mingit kavatsust mingeid kahjusid sisse nõuda.
Võib muidugi arutleda selle üle, kui mõttekas on loota, kas Moskva kunagi ka kahjud tasub, aga see ei tohiks küll takistada kahjude kokkuarvamist. Kasvõi endale ja järeltulevatele põlvedele teadmiseks, sest teadmine ei jookse iial mööda külgi maha. Kasvõi vastuargumendiks neile tegelastele, kes püüavad meid veenda, nagu peaks hoopis Eesti Venemaale kinni maksma siia tehtud investeeringud.
Hoopis midagi muud on aga see, kui riigi välisminister teatab, et mingit kahjunõuet ei kavatseta kunagi esitada. See seob Moskva käed lahti ja annab võimaluse öelda: mis kahjudest te üldse räägite, kui ise nendest lahti ütlesite? Ja taas tõuseb au sisse Interrinde miitingutel korratud mõte: mitte ükski venelane pole mitte kunagi mitte ühelegi eestlasele mitte midagi halba teinud!
Soolot ei teinud mitte Reinsalu, kes vaid järgis Vabariigi Valitsus otsust jätkata okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahjude analüüsimist ning kahjutasunõude ettevalmistamist. Soolot tegi välisminister, kes ainuisikuliselt otsustas kahjunõudest loobuda. Igatahes Eesti Vabariigi institutsioonid pole võtnud vastu mingit otsust okupatsioonikahjude nõudest loobumise kohta.
Ja nüüd on siis ka praegune välisminister otsustanud astuda samasse ämbrisse, kui ta teatas: „Eesti riigil ei ole kavatsust esitada okupatsioonikahjude nõudeid Venemaale.“ Oma kummalist (ja ilmselt ebaseaduslikku) otsust põhjendab Mikser iroonilisel kombel järjepidevusega – nõnda olla arvanud ka eelmine välisminister!
Millest küll selline rapsimine? Pole ju Reinsalul mingit voli omapäi kahjunõuet esitada, see mehhanism töötab hoopis teisti. Tema aitab vaid kaasa kahjude kokkuarvamisele, et valitsuse otsus nagu kord ja kohus täidetud saaks. Aga voli pole ka Kaljurannal või Mikseril deklareerida kahjunõudest loobumist, nii et kui keegi seadusega pahuksisse läheb, siis pigem ikka välisministrid Kaljurand ja Mikser kui justiitsminister Reinsalu.
Ainult sõge võib lõhki käristada võlakirja põhjendusega, et vaevalt võlgnik talle raha tagasi maksab. Võlakirja säilitamine ei võta tükki küljest, aga võlanõude püsimine võib kunagi osutuda vajalikuks. Positsiooni kindlustamiseks, surve avaldamiseks, argumendi väljakäimiseks – elus võib ju kõike ette tulla. Milleks asjatult ja ülepeakaela sildu põletada?
Mitte Reinsalu ei esita pretensioone, vaid Mikser loobub õigusest neid esitada. Miks? Millised motiivid kihutavad teda tagant? Rahval peaks olema õigus seda teada.
Ja kas nüüd tuleks 2005. aastal ilmunud „Valge raamat“, mis samuti okupatsioonikulusid kokku arvestas, kuulutada ebamõistlikuks ning käibelt kõrvaldada? Veidraid asju sünnib meie riigis!
Kui vaid teaks, et need veidrused on vaid rumaluse ja järelemõtlematuse tulemus – sellist asja ikka juhtub, kuigi ei tohiks. Aga kui need peaksid olema kaine kalkulatsiooni tulemus, mingi salajase jäämäe veepealne osa, siis on küll kuri karjas.
Arvan, et rahvas väärib asja tagamaade kohta selgemat seletust kui Mikseri subjektiivne arvamus, et ta ei pea kahjude kokkuarvamist mõistlikust ja tema hirmu, et see ei tekitaks mõistmist meie olulisemate partnerite seas.
Andke andeks, sõbrad, aga see on orja mõtlemine! Aga meie, tahaks loota, elame ikkagi vabas Eestis!
