Foto Eesti Draamateatri lavalt
ei taha midagi kuulda sellest, et ta ongi üleüldse ainus eesti rokistaar, kes mastaapse soolokontserdi välja kannab. “Minu arvates on näiteks Riho Sibul praegu sellises vormis, et kui tema peaks tegema suure kontserdi, tuleks sinna palju rohkem inimesi,” ütleb ta.
Tõnis Mägi esineb täna Vanemuises uue, jazzi-hõngulise autorikavaga. Viimse kohani välja müüdud kontsert salvestatakse ning see jõuab jõulude eel lettidele DVD-na, kirjutab Romi Erlach.
“Parem, kui ma ei mõtle selle peale, et see kontsert igaveseks jäädvustatakse,” ütleb Tõnis Mägi enne tuliuue kavaga Vanemuise lavale ja ühtlasi reþissöör Masa valvsa kaamerasilma ette astumist. “Muidu tahan äkki liiga hästi teha ja siis läheb veel midagi tuksi.” Mägi arutleb, et kontserdi salvestamisega on nagu pildistamisega – kui tahad elu eest väga ilusti pildi peale jääda, kipub pidevalt grimass näole. “Tahaks, et minu kontserdi salvestus tuleks loomulik nagu poseerimata pilt,” loodab esineja.
Pühendatud armsatele inimestele. Kõik kontserdi laulud on uued, peale nimiloo “Pühendus”, mis on kirjutatud ligi 25 aastat tagasi. Mägi ütleb, et muusikaliselt on uus kava pisut teistsugune kui tema puhul harjutud on – natuke jazzilikum. “Natuke Miles Davist ja sellist rida,” täpsustab ta. Muusik on juba ammu igatsenud midagi sellist teha. “Nüüd see õnnestus, sest nii hea seltskond on,” kiidab ta oma pillimehi Jaak Sooäärt, Raul Vaiglat, Mihkel Metsalat, Meelis Vindi ja Petteri Hasat. “See, mida bänd teeb, on suurepärane.” Ainult ülivõrdeid kasutab Mägi ka oma kontsertide valguskunstnikust Airi Erasest rääkides. “Tal on iga kaader eraldi valmis mõeldud ja üles joonistatud, nagu filmis. Midagi sellist ei ole ma enne kohanud.”
Uute laulude puhul on muusik enamasti ise ka sõnade autor ja laulud on suuremalt osalt pühendustega lood armsatele inimestele. “Kõige suuremad inspiratsiooniallikad on mu parimad sõbrad, lapsed ja naine,” ütleb ta. Oma laul on ka Mägi kõige väiksemal tütrel, novembris kolmeaastaseks saaval Liidial. “Selle nimi ongi “Liidiale” ja see on unelaul,” ütleb isa.
Erakordne kontsert. Kavas on ka laule, mille puhul on inspireerijaks laulja esivanemad. “Ka need, kellest mul pole aimugi, kes elasid 200-300 aastat tagasi. See on põnev teema, millest ma kontserdil ka natuke räägin.”
Paar päeva enne kontserti tunnistab Mägi, et väike närv on sees nagu ikka enne suuri esinemisi. “Vastutus on suur. Nii mastaapseid esinemisi on mul ju suhteliselt vähe. Ma ise ei taha, et neid oleks rohkem, et säiliks nende erilisus.” Arvestades Eesti väiksust, on paari-kolme aasta tagant paras teha suurem esinemine, et siis jälle tagasi tõmbuda, leiab ta. “Kui Eestis oleks näiteks 20 miljonit elanikku, oleks minu muusikuelu hoopis teistsugune.”
Mägi sõnul läheb üheks-paariks suureks kontserdiks enese tippvormi ajamiseks ja kõigi asjade korraldamiseks tohutult energiat. “Sama on tippsportlastega – kui nad trenni ei tee, pole nende tulemused võistlustel sama head kui siis, kui nad on kogu aeg töös. Mul on see probleem, et ma peaks ka lauljana pidevalt olema n-ö töös, aga mõnikord juhtub, et nädalate kaupa ei tee suud lahti.”
Mägi ütleb, et kui ta ise läheb kellegi kontserdile, tahab ta alati kuulda uusi laule. “Mind huvitab, kuidas inimene edasi liigub. Ja seda, mida ootan teistelt, tahan ka ise pakkuda.”
Romi Erlach.
