Otsustasin Roman Toi 2007. aastal ilmunud mälestusteraamatu uuesti läbi lugeda. Alustasin fotode lehitsemisest. Esimestelt piltidelt vaatavad vastu Westholmi XVII lennu poiste intelligentsed, samas kelmikad näod, viimastelt aga meie laulupidude üldjuhtide tammepärjastatud pead, kelle seast tunned naerulohkudega Toi eksimatult ära. Nõustun täiesti Roman Toi endaga, kes oma elulooraamatu sissejuhatuses kirjutab: „Kui istud oma elupildi ette, mille servad enam su silmavaatesse ei mahu, siis esimeseks ehmatuseks on materjali tohutu hulk ning inimeste galerii, kes ühel või teisel moel on sinu elurada mõjutanud ja sillutanud”....
Artikkel täispikuses siit: http://www.sirp.ee/index.php?o...